ALUSTAN UNIVERSAALSETE EHK AJATUTE SEADUSTE RUBRIIGIGAI
1: Rumal ei tohi elada hästi!
Seaduse tuum:
See seadus ei tähenda, et rumal inimene peaks kannatama, vaid et tema mugavus ja heaolu ei tohiks tulla ühiskonna arvelt ega jätta samas teda ka arengust ilma. Looduse tasakaal kehtib – inimene, kes ei suuda teha tarku ja vastutustundlikke valikuid, ei tohiks nautida positsiooni või ressursse, mis julgustab rumalusel paljuneda. Rumalus peab saama loomuliku tagasisidet, et tarkusel oleks võimalus areneda.
Rumala kuninga lugu
Oli kord väike kuningriik, mille valitseja, kuningas “Rumalus Kolmas”, sattus troonile lihtsalt seetõttu, et ta oli sünni poolest õiges kohas. “Rumalus Kolmas” armastas süüa head ja paremat, magada pehmetel patjadel ja ümbritseda end inimestega, kes talle vastu ei vaielnud. Tema lemmikmõte oli: “Kui mul on kõik olemas, milleks ma pean veel midagi tegema?”
Kuninga otsused olid paljuski ebaõnnestunud. Näiteks lasi ta külvata nisupõllud keset soid ja ehitas lossi kõrvale hiiglaslik toiduladu, mis täitus küll temale vajalikuga, kuid jättis rahva nälga. Kes teda kritiseeris, selle ta pagendas – “targutajaid” tema ümber ei sallitud.
Kuid ühel aastal tabas kuningriiki käre talv. Toiduhoidlad tühjenesid kiiresti, sest kuningas oli harjunud kõik endale võtma. Talv kestis ja kestis, ning varsti avastas ka kuningas “Rumalus Kolmas”, et tema laod on tühjad. Ta ei osanud midagi teha, sest polnud kunagi õppinud põldu harima, jahtima ega rahva eest hoolt kandma.
Rahvas oli näljas, kuid hakkas üheskoos toimetama. Nad kogusid metsaandidest toitu, jagasid seda õiglaselt ja leidsid lahendusi, kuidas rasket aega üle elada. Kuningas jäi aga oma lossis üksi. Tema ustavad kaaslased – need, kes ainult kaasa noogutasid – ei teadnud samuti, kuidas teda aidata, ja lahkusid.
Kuningriigi tark vanem naine, kes elas metsa ääres, otsustas kuningale õppetunni anda. Ta kutsus ta oma majakesse ja ütles:
“Rumaluses ei saa elada hästi, sest heaolu ilma tarkuseta viib hävinguni. Kui tahad uuesti hästi elada, õpi, kuidas toita teisi, ja sa saad ka ise kõhu täis.”
Kuningas mõistis, et ta peab muutuma. Teda õpetati, kuidas vilja külvata, kuidas rahvast kuulata ja kuidas oma otsuseid targalt teha. Oli raske aeg, kuid lõpuks sai kuningast tasakaalukas ja austatud valitseja.
Seaduse moraal:
Kui rumal inimene saab elada hästi ilma vastutust ja tarkust õppimata, kaotab ta nii iseenda kui ka ühiskonna lugupidamise. Sellepärast peab rumalus alati saama tagasisidet – loodus, elu ja ühiskond peavad andma impulsi, mis viib rumala kas muutumiseni või kõrvale jäämiseni.