Ajatu seadus 6: Valitseja mõõk sümboliseerib vastutust ja tasakaalu
Seaduse tuum:
Kui inimene, kellele on usaldatud juhtimine, unustab oma “mõõga” – vastutuse ja tasakaalu hoidmise sümboli – kaotab ta moraalse õiguse juhtida. Selline inimene muutub oma pahede orjaks: egoism, ahnus, hirm või ambitsioonid hakkavad tema otsuseid dikteerima. Juhtimisest saab teenimine asemel hävitamine, mis lõhub tasakaalu nii juhis kui ka tema järgijates.
Jutustus: Valitseja ja unustatud mõõk
Kunagi valitses kuningriiki Ambitsioonikas Valitseja, kes tõusis troonile suurte lootustega. Alguses juhindus ta oma otsustes tarkusest ja vastutusest. Tema rahvas armastas teda ja nägi temas tasakaalu hoidjat. Trooniruumi laest rippus nagu kõigi eelnevate valitsejate ajal kuldne mõõk, mis sümboliseeris tema kohustust hoida tasakaalu ja olla õiglane.
Ahvatluse algus:
Aja jooksul hakkas Valitseja märkama, et võim tõi talle ka rikkusi ja austust. Ta kuulas vähem oma nõuandjaid ja rohkem neid, kes pakkusid kiitust ja rikkust. Ühel päeval nõudis tema nõunik:
“Kõrgeausus, miks see mõõk siin rippuma peab? Sa oled juba tõestanud, et oled õiglane valitseja. Me võiksime selle ära võtta – see on vaid vana sümbol.”
Valitseja, kelle ego oli paisunud, nõustus:
“Mis sellest mõõgast ikka? Minu tarkus on minu mõõk.”
Mõõga eemaldamine ja tasakaalu kaotus:
Kui mõõk eemaldati, hakkasid valitseja otsused muutuma. Ta suurendas makse, et täita oma loss kulda ja luksusega. Ta ei kuulanud enam oma rahvast, vaid ainult neid, kes teda kiitsid. Varsti puhkes rahva seas nälg, sest makse ei olnud enam võimalik maksta. Looduski hakkas tasakaalust välja kalduma – põllud kuivasid ja jõed üleujutasid.
Oma pahede orjaks langemine:
Valitseja ise muutus aga oma pahede orjaks. Ta ei näinud enam rahva kannatusi, vaid ainult oma vajadusi. Tema kunagine ambitsioon juhtida muutus ahnuseks ja hoolimatuseks. Ta unustas oma vastutuse ja tasakaalu hoidmise ülesande, lastes end juhtida oma ihadel.
Looduse kättemaks:
Kui rahvas kogunes tema lossi ette protestima, tulid ka looduse jõud tema vastu – torm, mis raputas tema lossi vundamenti. Valitseja, kes oli loobunud oma mõõgast, jäi ilma ka oma troonist ja lõpetas üksikuna, oma hirmude ja kahetsuste vangina.
Seaduse moraal:
• Juhtimine ei ole privileeg, vaid koorem: Võim ei ole vahend isiklike soovide täitmiseks, vaid vastutus tasakaalu hoidmiseks.
• Unustatud vastutus hävitab juhtija ise: Kui inimene unustab oma “mõõga”, muutub ta iseenda pahede orjaks ja kaotab võime olla tõeline liider.
• Tasakaalu rikkumine viib kaotuseni: Kui valitseja kaotab sideme tasakaaluga, maksab loodus – ja rahvas – selle tasakaalu taastamise eest valusa hinna.
Praktiline õppetund:
• Looduslik tasakaal kehtib ka juhtimise maailmas. Kui valitseja kaldub vastutusest kõrvale, asub loodus teda tasakaalustama.
• Valitseja mõõk peab alati olema kohal – kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt – meenutamaks, et juhtimine on eelkõige vastutus.
• Pahed nagu ahnus, egoism ja hirm on kõige ohtlikumad juhile, kes unustab, et tema roll on teenida, mitte valitseda.
Ajatu seadus kinnitab: Valitseja, kes kaotab mõõga – olgu see tema pea kohal või südames – langeb lõpuks iseenda loodud kaosesse