Üks suurepärane legend vene kirjanikult Lev Tolstoilt 1886. aastast kinnitab õppetundi sellest, et me ei saa kunagi öelda, et meie valitud elu– ja tegutsemisstiil on parem kui kellegi teise oma ja kui me seda siiski eeldame, kitsendab see meie nägemust iseenese võimalustest.
Lugu:
“Ühel päeval ulatub piiskopi kõrvu kuuldus kolmest saarel elavast erakust. Ta otsustab neid külastada. Paadimees ei kiida seda heaks, öeldes: “Ma olen kuulnud, et need on hullud vanamehed, kes ei saa millestki aru ja nad ei räägi sõnagi.” Piiskop nõuab, et ta nende juurde viidaks. Kuna laev ei pääse saarele väga lähedale, peab piiskop väiksesse paati ümber istuma ja saarele aerutama. Kohale jõudes tutvustab ta ennast kolmele vanale erakule ja selgitab, et tal on soov neid õpetada.
“Öelge mulle,” palub piiskop, “mida te olete teinud selleks, et päästa oma hing ja kuidas te sellel saarel Jumalat teenite.”
“Ja kuidas te palvetate?” küsib piiskop.
“Me palvetame nii,” vastab erak, “Kolm on sind, kolm on meid, halasta meie peale.”
Piiskop naeratab ja ütleb: “Näen, et tahate Jumalale meelepärased olla, aga te ei tea, kuidas teda teenida.” Ta hakkab erakutele õpetama, kuidas “õigesti” palvetada, nii nagu pühakiri ette näeb. Piiskop alustab: “Meie Isa…” ja palub öeldud ridu enese järel mitmeid kordi korrata. Ta pühendab terve päeva nende õpetamisele ja parandab neid, kui nad palvet lugedes vääratavad, kuni kõigile kolmele palve lõpuks pähe kulub.
Selleks ajaks, kui piiskop on valmis lahkuma, hakkab pimenema ja taevas helendab kuu. Erakud kummardavad piiskopi ees teda tänades ja piiskop tuletab neile veel viimast korda meelde palvet, mida oli neile õpetanud ning istub siis oma paati. Vaikselt lahkub paat kaldalt, suundudes teda ootava laeva poole. Laev heiskab purjed ja seirab avamerele, kuni piiskopile ei paista enam erakud ega nende tillukene saar.
Äkitselt märkab piiskop midagi helendavat laeva poole liikumas. Ta püüab pilku teritada, et aru saada, millega on tegemist: on see lind, paat või kala. Tema vaatevälja aga ilmuvad kolm erakut, kes libisevad mööda vett, et nad isegi oma jalgu liigutaks. Kui kolm vana meest laevani jõuavad, hüüavad nad õpetajale kui ühest suust: “Jumalateener, meil läks kõik meelest. Kuni me õpitud palvet kordasime, nii kaua püsis see meeles, aga kui me natuke aega vahet pidasime, siis unustasime mõned sõnad. Ja nüüd me ei mäleta enam midagi. Tuleta meile see kõik meelde.”
Heldinult kummardab piiskop üle laeva ääre: “Teie endi palve jõuab Jumalani, Jumala teenrid. Mina ei ole teie õpetaja. Palvetage meie, patuste , eest.” Nüüd oli piiskop see, kes kummardas sügavalt kolme vana mehe ees. Mehed pöörasid ringi ja liuglesid kodu poole.”
Kui me ei julgusta teisi nende endi otsuste tegemisel ja nende endi tähe poole püüdlemisel, siis pole mitte ainult nemad kannatajad. Me kõik kannatame kui paar, kui perekond, kogukord, kui ootame kõigilt ühetaolist käitumist. Me kannatame kõik, kui ootame kõigilt ühetaolist käitumist. Me kannatame kõik, kui ei austa erilisust, mida teised sündinud siia maailma meie jaoks tooma.
Tundmatu autor