Ester Kees

Tiia oli alati rõõmsameelne ja lahke, kuid viimasel ajal tundis ta end tühjana. Tema sõpruskond oli muutunud üha negatiivsemaks, täis kaebusi ja tülisid. Ta püüdis neid toetada, kuid tulutult. Ühel päeval kohtas Tiia vana tuttavat, kes kiirgas rahu ja rõõmu. Nad hakkasid tihedamini suhtlema ning Tiia märkas, kuidas tema enda sisemine tasakaal taastub. Ta mõistis,

Kunagi, kauges ja rahulikus külakeses, elas noor imekaunis naine, kes tundis sageli, et midagi olulist oli puudu tema elust. Ta elas harmooniliselt, kuid tema südames valitses vaikne rahulolematus. Ta nägi elu nagu peegel, millel puudusid värvid, ja tundis, et on lõksus igapäevaelu halluses. Ühel päeval, kui päike tõusis ja päev algas, leidis naine end jalutamas

Teadlikkus, vabandus ja tegutsemine moodustavad ühtse terviku, mis aitab mitte ainult isiklikul arengul, vaid ka suhetes teistega. Teadlikkus. Olla teadlik oma vigadest on esimene samm muutuse poole. See tähendab oskust vaadata iseendasse ja ausalt tunnistada, et oled eksinud. Vabandus. Kui teadlikkus on saavutatud, on oluline siiralt vabandada nende ees, kellele oled tahtmatult või teadlikult haiget

Elas kord noor naine, kes otsis pidevalt vastuseid, kuid tundis, et elu möödub temast, ilma et ta tõelisi saladusi avastaks. Ta rändas mööda maad ja meresid, kuulas targemaid, luges raamatuid ja otsis pidevalt midagi enamat… Ühel päeval, kui ta oli pikka teekonda väsinult lõpetamas, kohtas ta vana meest. Mees vaatas noore neiu silmadesse ja küsis:

Silvia istus vanal tammepuul ja vaatas rahulikult üle oru laotuvat päikeseloojangut. Taevas muutus aeglaselt oranžist lillaks ja tema ees avanenud vaade oli hingemattev. Siiski, tema süda oli täis kahtlust. “Kuidas saab universum olla nii ilus ja samas nii kaootiline?” mõtles ta endamisi. “Kas tõesti on kogu see ilu siin eesmärgita?” Viimased nädalad olid olnud rasked.

Lugu jutustab sellest, kuidas elus on oluline teekond, mitte ainult sihtpunkt. See tuletab meelde, et õnn ja rahulolu ei tule alati lõppeesmärgi saavutamisest, vaid pigem sellest, kuidas me oma teekonda läbime, kogeme ja hetkelist ilu väärtustame. Oli kord naine, kes kuulis kaugel asuvast võlutud aasast, kus kasvavat kõige kaunimad lilled maailmas. Kuuldes seda, otsustas ta,

Kaugel maal, kus mäed kohtuvad roheliste niitudega, elas kari rahulikke lambaid. Nende elu oli rahulik ja muretu, sest neid kaitses tark karjus, kes valvas, et hundid neile liiga ei teeks. Kuid üks hunt oli kaval. Ta oli kuulnud lammastest ja teadis, et neil on kõige maitsvam liha. Aga karjus ja tema valvsad koerad hoidsid teda