Ester Kees

Abraham Lincoln, kes oli tuntud oma elutarkuse ja sihikindluse poolest, pidas kord kõne väikeses linnas, kus inimesed olid lootuse kaotanud. Paljud olid jäänud tööta, tulevik tundus ebakindel ning mure varjutas inimeste igapäevaelu. Keegi rahva seast küsis: „President Lincoln, kuidas me saame olla kindlad, et tulevik toob paremaid aegu? Kuidas me saame näha valgust, kui ümberringi

Ühel päeval kutsuti Abraham Lincoln külla, et ta kõneleks noorte juhtide rühmale. Teemaks oli iseloom ja võim. Lincoln, keda tunti oma rahulikkuse ja sügava tarkuse poolest, alustas oma kõnet looga. „Kui olin noor advokaat,“ alustas ta, „tutvusin mehega, kes oli tuntud oma heatahtlikkuse ja alandlikkuse poolest. Teda austati kõikjal ja tema naeratus võitis inimesed hetkega.

Abraham Lincoln istus oma kontoris ja vaatas aknast välja, kui tema juurde astus noormees, kes otsis nõu. Noormehe näost peegeldus rahulolematus ja pettumus. „Härra Lincoln,“ alustas ta, „ma lihtsalt ei leia õnne. Olen püüdnud kõike – olen rabanud tööd teha, otsinud tunnustust ja püüdnud teistele meeldida, aga õnn näib alati minu käeulatusest väljas.“ Lincoln pööras

Kauges Rootsi külas elas kord mees nimega Olav, keda tunti tema osavate käte ja kiire mõistuse poolest. Olav oli suurepärane meister, kes valmistas ilusaid mööbliesemeid ja vahvaid nikerdusi, mida kõik imetlesid. Kuid Olav armastas ka end kiita, ehk liigagi palju. “Vaadake seda tooli, mille ma tegin,” kuulutas ta ühel päeval küla keskväljakul. “Kas te teate

Mario de Andrade kõndis mööda rahvarohket tänavat, kui tema pilk peatus vanal mehel, kes lahkus raamatupoest, jättes oma kauba ostmata. Mees peatus hetkeks, vaatas poe poole tagasi, nagu kaaluks ta naasmist, kuid siis naeratas endale ja jätkas teed. See vaatepilt pani Mario mõtlema. Ta astus mehele lähemale ja küsis: „Palun vabandust, aga kas võin küsida,

Kauges Jaapani külas elas noor sepp nimega Haruto, kes oli tuntud oma osava käte ja suurepärase töö poolest. Tema sepikojas sündisid parimad mõõgad, kuid Haruto oli tuntud ka oma kangekaelse ja kiire loomuse poolest. Ühel päeval külastas küla mõjuvõimas samurai, kes soovis tellida endale mõõka, mis oleks kõigist teistest kaunim ja tugevam. Haruto nõustus, kuid

Väikeses külas elas mees nimega Elias, kes oli tuntud oma lõputute kaebuste ja süüdistuste poolest. Kui vihm tuli, kurtis ta ilma üle. Kui päike paistis, heitis ta ette kuumust. Kui äri ei läinud hästi, süüdistas ta kliente. Elias oli veendunud, et kõik tema elus tulenevad ebaõnnestumised olid kellegi teise süü. Ühel päeval kohtas Elias küla

Dr. Maxwell Maltz, hinnatud plastiline kirurg ja psühholoog, seisis kord noore mehe ees, kes tundis, et tema elu on ummikus. Mees kurvastas, et hoolimata suurtest unistustest ei suuda ta neid kunagi saavutada. Dr. Maltz kuulas teda tähelepanelikult ja küsis lõpuks: “Räägi mulle, mida sa oma mõtetes näed, kui mõtled nende unistuste peale?” Mees vastas kõhklevalt: