Ester Kees

„Kes tahab oma elu päästa, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“— Matteuse 16:25 „Kus tuli ei põle, seal kahaneb hing. Kes lõkkesse ei lisa puid, see jääb pimedusse.“— Eesti pärimustarkus „Kui jalad ainult tallatud radu mööda käivad, siis süda ei kuule enam metsa sosinat.“— Kagu-Eesti rahvatarkus „Kes kardab homset, see

Tõeline valgus ei vaja häält, vaid kohalolu. Mere ääres, kus taevas puudutas silmapiiri ja tormid ei olnud haruldased, seisis vana majakas. Ta oli seal olnud kaua – nii kaua, et isegi kaljud mäletasid tema esimest vilgutust. Ja ometi ei muutunud ta iial: valgus süttis igal õhtul ja kustus alles koos koiduga. Ta ei küsinud, kes

Vahel on suurim tegu see, kui sa ei tee midagi.Lihtsalt peatu.Heida pikali, hinga aeglaselt sügavale sisse ja lase lahti kõigest, mis kisub sind kiirustama.Sest tõeline taastumine ei alga pingutusest, vaid lubamisest.Luba endal olla väsinud. Luba endal mitte teada. Luba endal lihtsalt olla.Selles vaikuses sünnib tasakaal.Sest mõnikord on kõige jõulisem tegu – puhata. “Kes suudab olla

On hetki, mil inimene lakkab olemast keegi „üks paljudest“ ja saab „ainus oma taoliste seas“. See ei toimu suure fanfaariga. See juhtub tasaselt – kui ta ütleb midagi, mis ainult temale omane; kui ta vaikib, aga sa kuuled teda ikka. See hetk ei tähenda veel igavest armastust, kuid tähendab: ma näen sind päriselt. „Armastus algab

Vanarahvas ütles: “Kui süda on raske, siis keel muutub teravaks.” Me elame maailmas, kus sõnad lendavad kiiremini kui kuulid ja kriitika on saanud paljude vaikivaks keeleks. Aga mida peidab endast inimene, kes pidevalt teisi halvustab? Kas see on julgus rääkida otse või on see hirm maskeerunud karmuseks? Sageli pole halvustamine märgiks teise inimese tegelikust väärtusest,

Igal inimesel on aeg-ajalt vajadus kaduda — mitte teiste eest, vaid iseenda sisse. Elus on hetki, mil sõnad väsitavad, rollid rõhuvad ja maailm tundub liiga valju. Just siis tõmbub inimene tagasi, vaikusesse, sisemisse ruumi, mida vana tarkus nimetab koopaks. See lugu räägib mehest, kes ei põgenenud, vaid suundus teele iseenda tõe poole. See on mõistulugu

Vanad eestlased ütlesid: „Igal linnul oma laul, igal inimesel oma hing.” Ent kui lind hakkab laulma ainult teiste järgi, kaob tema enda viis. Nii elame me vahel elusid, mis ei kuulu meile – sest pelgame, mida naabrid ütlevad, mida külarahvas arvab, mida maailm otsustab meie kohta enne, kui oleme saanud end päriselt väljendada. On üks

Iga inimene sünnib maailma ainulaadse hääle, vaate ja valgusega. Kuid elu jooksul unustame sageli, et meie kohalolu ei pea midagi tõestama. Me püüame sobituda ja sulanduda, kuigi meie sügavaim kutsumus on olla see, kelleks meid loodi – iseenda täielikus eheduses. Ainulaadsus ei karju tähelepanu järele. Ta avaldub tasaselt – hetkes, kus keegi märkab su vaikust,