Ester Kees

Elu ei suru meile peale midagi, millega me toime ei tuleks, kui vaid mõistaksime teda ilma küsimusteta aktsepteerida. Kõike seda, mida me näha ei taha, mille eest jookseme ära, mida eitame, mustame, halvustame… kõik see teenib lõpuks meid. Kõik, mis näib vastik, valus, kuri, võib muutuda ilu ja rõõmu allikaks, kui ainult vaataksime seda avatud […]

Taevas ei ole tahvlit, kuhu Jumal on kirjutanud sinu elu eesmärgi ja missiooni. Ei ole ühtegi tahvlit seal taevas, mis ütleks: “Neale Donald Walsch: Kena kutt, kes elas kahekümne esimese sajandi esimesel poolel, kes…” Ja siis on seal lünk. Et saada teada, mida ma siin elus teen ja miks ma siin olen, pean ma selle

Tänulikkus on üks vaimsuse alustalasid. Selle tahtlik ja teadlik praktika võib teie elu põhjalikult muuta. Miks? Kui võtame küsimuse teisest otsast, siis näeme, et tänamatus on teadvustamatuse ilming: see ei ole mõistmine, et meile on alguses antud kõik, elu, õhk, tervis, mõistus, armastus, toit, mida loodus toodab. Tänulikkus seevastu arendab meis üha teravamat teadlikkust kõigest,

Armastus on maagia, positiivne jõud….Kui mina kasvasin, siis oli armastus midagi erilist, mis sündis mehe ja naise vahel, millest sai raamatutest loetud. See oli oma olemuselt suletud ning seda avalikult ei väljendada oli natuke häbiasi. Sellest räägiti salamisi. Kui kallimaga oli hirmus hea olla, siis juhtus ka, et võeti süda rindu ja tunnistati: “Ma armastan

Oli kord ebatavaline arst, kes mõtles alati tavapärastest raamidest väljapoole, väljapoole retsepte, tablette ja ravimeid, ütles kord ühele teda külastanud patsiendile: “Ma hakkan kahtlustama, et parim ravim inimestele on armastus.” Patsient oli üllatunud, šokeeritud ja ütles: “Mis siis, kui armastus ei toimi?” Arst naeratas ja ütles: “Suurendage annust!” Aeg parandab mõned haavad, aga armastus ravib

Kord küsiti tuntud kunstnikult: “Keda on kõige raskem joonistada?”Too vastas: “Kõige raskem on joonistada kukke.”“Aga keda on kõige lihtsam joonistada?”“Kõige lihtsam on joonistada Jumalat või vaimu,” vastas kunstnik.“Miks nii?” imestasid küsijad.“Aga sellepärast,” vastas kunstnik, “et kukke näevad inimesed kogu aeg ja kui see valesti joonistada, saavad sellest kõik aru. Jumalat pole keegi näinud ja keegi

Püüa hirmul mitte lasta end kosida. Ühelt filosoofilt küsiti kord, kes näitas talle teed tõeni. “Koer,” oli vastus. “Nägin kord koera, kes seisis vee ääres ja oli suremas janusse. Iga kord, kui ta vee kohale kummardus, kargas ta ehmunult eemale, sest veepinnalt peegeldus talle vastu teine koer. Kui tema janu aga muutus hirmust suuremaks, hüppas