Ester Kees

Kuna Ludwig Wittgenstein oli vaikne ja reserveeritud mees, polegi vist üllatav, et muuhulgas on ta tuntud järgmise ütluse poolest: “Inimene ei peaks rääkima, kui ta rääkida ei oska.” Ludwig Wittgenstein kuulus Trinty Kolledži kolleegiumisse ning on teada, et filosoofina hindas ta väga nõuannet, mida ta üle hulga aja kolledžit külastades kuulis. Ta istus parimas lauas […]

Äriuuringute professor osales kord õpistiilide kursusel, et inimeste erinevate õppimisviiside kohta rohkem teada saada. Ta avastas palju uut. Näiteks sai ta teada, et me kõik elame samas maailmas, samas reaalsuses, aga me kõik mõistame ja kogeme seda erinevalt. “Kuidas inimesed õpivad?” küsis lektor. Grupp vaatas tühjalt ringi. “Hea küll, Proovime nii. Kuidas siseneb välismaailmast tulenev

Ühel varajasel sügishommikul kõndisin tööle. Minu ees kõndis ema oma väikese õnneliku ja energilise möllumehega lasteaeda. Kuulsin tahes-tahtmata nendevahelist vestlust. Poeg tahtis kiiresti lasteaeda jõuda, et legoklotsidega looma ja ehitama hakata. Näha ja kuulda oli, et mõlemad olid õnnelikud ja lasteaiaga väga rahul. Taipasin, et lapsel polnud probleemi sellega, et ei tahaks lasteaeda minna. Ja

SOLVUMINE see on selline pealtnäha täiseti ohutu väike loomake. Kui temaga õieti käituda, siis temast mingit kahju ei ole. Kui me ei püüa teda kodustada, siis solvumine elab omaette vabana ja kedagi ei puutu. Kuid katsed teda endale saada lõppevad kurvalt. See väike ja vilgas loomake võib, juhuslikult sattuda suvalise inimese kehasse. Inimene saab kohe

Üks hea ja tubli mees söandas pöörduda Jumala poole küsimusega: “Issand, ma tahaksin teada, mida endast kujutab põrgu ja paradiis ja mis on nende vahe?” Jumal viis ta mingisse ruumi, kus oli kaks ust. Ta avas ühe ukse, mis viis kõrvalruumi. Kõrvalruumis oli hiigelsuur laud, keset lauda seisis katel, mis oli täis hästi lõhnavat maitsvat

“Kui kaua kulub mul oma probleemi lahendamiseks?”küsis inimene, kes oli tulnud Õpetajalt nõu saama. “Mitte sekunditki kauem kui selle mõistmisest,” vastas Õpetaja.

Mees kurdab omaette: Kõik mu elus on halvasti. “Mis elu see on?! Raha ei ole, naine jättis mu maha ja töökohalt lasti lahti… Mu jumal, mu jumal! Anna nõu, mida teha!” Äkki kostab ülalt hääl: “Mees, ära nuta! Pea vastu! Pea meeles, et elus võib veel palju halvemini minna!” Sellest jõudu saanud, unustas mees oma

Ühte külasse asus kord elama vana tark mees. Mehele meeldisid lapsed ja ta veetis palju aega koos küla lastega. Ta armastas lastele mänguasju kinkida, aga need olid väga õrnad. Ükskõik kui ettevaatlikud lapsed polnud, ikka läksid mänguasjad katki ning lapsed kurvastasid ja nutsid kibedasti. Seda pealt näinud, läksid laste vanemad vanamehe juurde ja ütlesid talle:

Mida negatiivsem on tunne, seda suurem on tilk. Ja üle ääre valgunud loik on haigus. Mida suurem loik, seda suurem haigus. Räägime olukorra selgemaks veel ühe lihtsa näite varal: Neli inimest seisavad ja ootavad kedagi. Järsku üks neist ütleb: “Rumal!” Kolm kuulevad seda. Esimene hakkab pisaraid neelama ja on õnnetu, et talle niiviisi öeldi. Teine

Mitu nädalat oli kostnud üle mäe naaberorust kummalised hääled. Külas räägiti palju selle üle, mis hääled need võivad küll olla, aga keegi ei saanud neist aru. Isegi küla vanemad inimesed ei olnud midagi niisugust varem kuulnud. Viimaks valiti üks noormees, et ta läheks üle mäe ja vaataks, mis seal toimub. Pärast kaks päeva kestnud rändamist