Ester Kees

Kord elas naine, kes oli kasvanud muinasjuttudest ja unistanud printsist, kes tuleks ja muudaks tema elu täiuslikuks. Ta ootas, et armastus lahendaks kõik tema probleemid ja täidaks südame igavese õnnega. Kuid aastad möödusid, ja naine mõistis, et päriselu pole muinasjutt. Prints ei tulnud kunagi. Ühel päeval, kui ta vaatas peeglisse, küsis ta endalt: “Miks ma […]

Elas kord ühes külas naine, keda tunti tema pideva rahulolematuse ja kaeblemise poolest. Ta leidis alati põhjust nurisemiseks – olgu see siis ilm, naabrite käitumine või igapäevased toimetused. Ta uskus, et tema õnn sõltub teistest inimestest ja välisest maailmast. Ühel päeval saabus külla tark rändur, kes oli tuntud oma elutarkuse ja rahulikkuse poolest. Külaelanikud kogunesid

Rumi tsitaat “Hüvastijätud on ainult neile, kes armastavad silmadega; neile, kes armastavad südame ja hingega, ei ole eraldatust” kannab sügavat mõtet tõelisest armastusest, mis ületab füüsilise kohaloleku piirid. See tähendab, et kui armastus põhineb vaid füüsilisel kohalolekul ja välistel aspektidel, siis võib lahkumine tuua kaasa hüvastijätu tunde. Kuid kui armastus tuleneb südamest ja hingest, on

Kord oli naine, kes elas imeilusas, kuid nähtamatus puuris. See puur polnud tehtud metallist ega klaasist, vaid sõnadest ja pilkudest, mis teda ümbritsesid. Tema partner oli meisterlik kunstnik, kes oli osavalt kudunud puuri armastuse, süüdistuste ja naeratuste segust. Päevast päeva tundis naine, et õhk tema ümber muutub raskemaks. “Kas ma olen tõesti nii nõrk, kui

Oli kord linnake, kus elasid inimesed, kelle südamed olid nagu majad – avarad, soojad ja täis elurõõmu. Kuid nende majade ümber liikus väikeseid loomakesi nimega Solvumised. Need olid esmapilgul armsad, karvased ja pealtnäha täiesti kahjutud olendid, kes lihtsalt uitasid ringi, otsides kohta, kus olla. Enamik inimesi lasi neil vabalt ringi liikuda, püüdmata neid kinni, ja

Elas kord tüdruk, kes armastas kõike sügavalt ja siiralt. Ta kiindus inimestesse, hetkedesse ja isegi väikestesse asjadesse, nagu raamatud, lilled ja mälestused. Kuid mida rohkem ta armastas, seda raskemaks muutus tema süda, sest ta kartis alati kaotada seda, millesse oli nii sügavalt kiindunud. Ühel päeval, jalutades läbi vaikse metsa, leidis ta puu all istumas vanema

Sri Ravi Shankar on kord öelnud: “Leidke armastus, mida otsite, leides esmalt armastuse enda seest.” Oli kord naine, kes kohtas kedagi erilist – meest, kes pani ta südame kiiremini põksuma ja kõhus liblikad lendama. Naine leidis end peagi mõtlemas, kuidas võiks oma käitumist ja olemust veidi kohendada, et jätta mulje, et ta on just see

Oli kord naine nimega Elen, kes tundis, et tema elu on täidetud pideva võitluse ja raskustega. Iga solvang, kriitika või halb sõna, mis tema suunas saadeti, jättis jälje tema südamesse. Ta püüdis alati end kaitsta – tõestada oma väärtust, selgitada oma tegusid ja võidelda oma koha eest teiste eludes. Kuid mida rohkem ta püüdis, seda

Elasid kord ema ja isa, kes armastasid oma lapsi üle kõige. Nad tegid kõik, et kaitsta oma lapsi maailma raskuste ja valude eest. Nad jälgisid iga nende sammu, õpetasid, kuhu minna, mida teha ja kuidas käituda. Vanemad hoidsid oma lapsi peopesal, mitte lubades neil komistada ega eksida. Nad uskusid, et see on tõeline armastus –

Oli kord naine, kes kartis üksindust rohkem kui midagi muud. Ta täitis oma päevad inimestega, töödega ja lõputute ülesannetega, et vältida hetkegi, mil oleks pidanud jääma üksi oma mõtetega. Talle tundus, et vaikuses ja üksiolekus peitub midagi tumedat ja ähvardavat – midagi, mida ta ei suutnud ega tahtnud näha. Kord, pärast pikka ja kurnavat päeva,