Oli kord naine, kes armastas meest, kes oli katki – mitte väliselt, vaid seesmiselt.Tal olid teravad servad, kaitsemehhanismid, kõik vastused varnast võtta, aga sügaval sisimas – hirm, et teda ei armastata sellisena, nagu ta päriselt on. Naine tahtis teda aidata. Rääkis, õpetas, soovitas raamatuid ja loenguid. Mees noogutas, ent sulgus veelgi enam. Ühel päeval naine […]
Ükskord kogunesid inimesed väikesesse linna, et arutada – kas kliima tõesti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on „õigusi”, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon. Koosolek kestis tunde. Sõna said poliitikud, teadlased, ärimehed. Üks rääkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: „Aga kas see kõik ikka päriselt juhtub?” Nende selja taga, akna taga,
Kevad ei küsi luba🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kes rändas mööda maad, otsides vastust: „Mis määrab elu käigu? Kas usk? Kas Jumal? Kas saatus?” Ta külastas õpetajaid, kuulas pühakirju, luges raamatuid. Igaühel oli oma vastus. Aga miski ei jäänud päriselt kõlama. Lõpuks, väsinuna, istus ta mäe otsas. Seal ei olnud sõnu. Ainult tuul, mis paitas tema põski. Vihm, mis kastis
Südamega elamine ei tähenda elutormides murdumist ega kõigile meeldimist. See tähendab ausat ja ehedat kohalolu.See on oskus vaadata elule otsa ilma maskideta, kuulata inimesi mitte vastamiseks, vaid mõistmiseks. See on julgus tunda, mitte ainult teada. Südamega elades annad sa maailmale midagi, mida ei saa mõõta sõnades ega saavutustes – sa annad end. Oma kohalolu. Oma
Südamega elamise oskus❤️ Loe rohkem »
Õpilane istus kivisel künkal, käed rusikas, silmad punnis vihast.„Ma ei taha enam temaga rääkida!” sisistas ta. „Ta toob minus välja… midagi, mida ma vihkan. Ma ei ole selline! Aga tema paneb mind karjuma. Ma ei ole kuri – aga tema kõrval ma tunnen, nagu oleksin.” Õpetaja istus ta kõrvale. Vaikselt. Mitte, et vastata, vaid et
Lühilugu „Koletise vari” Loe rohkem »
„Mul on tunne, et kõik on korraga liiga palju…” sosistas ta, silmad akna poole keeratud. Hääl värises natuke – just nii palju, et kuulaja pidi vaikima, et mitte seda värinat katkestada. Teine inimene tema kõrval – mees, keda ta armastas – tahtis juba suu avada.Tal oli peas valmis terve rida mõtteid, mida öelda:„See läheb mööda.”„Sa
Ainult kuula mind…🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kelle sees elas peidetud tuli. Mitte valguse, vaid põletava kuumuse tuli. Ta ei näidanud seda igapäevaselt välja, aga mõnikord – ootamatult – paiskus see leek temast välja: sõnas, pilgus, vaikuses, mis lõikas sügavamalt kui karje. Ta ei saanud alati aru, kust see tuli tuli. Mõni olukord, mõni pilk, mõni sõna – ja
Mõnikord usaldame inimesi kogu südamest.Anname neile vaikuses oma parima – headuse, helluse ja haavatavuse.Me usume, et nad hoiavad meid sama hoole ja armastusega, nagu meie neid.Aga vahel juhtub, et just need, kellele kõige enam toetume, teevad kõige sügavama haava. Löök hinge ei jäta sinikat – aga see jääb kumisema.Vaikuses kõlab küsimus:“Miks sa tegid mu hinge
Kui süda saab haavata🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Loe rohkem »
Ühel vaiksel sügisõhtul, kui maailm tundus väsinud ja vaikus sügavam kui tavaliselt, istus üks inimene akna all, käed süles, silmad suletud. Ta ei otsinud vastuseid raamatust ega kellegi teise sõnadest. Ta küsis iseendalt:„Miks ma ikka ja jälle samadesse mustritesse tagasi kukun? Miks ma vahel tunnen, et elu voolab, ja teinekord, et ma lihtsalt püüan ellu