đ Inimene on alati otsinud midagi, mis tervendaks.
Midagi, mis tooks kergenduse, rahu ja tasakaalu.
Midagi⊠mis parandaks selle, mis on katki.
Ja siis kuuleb ta vahel kummalist vÀidet:
đ selline imerohi on olemas.
See ei ole tablett. See ei ole taim.
See ei ole midagi, mida saab osta.
See on teadvelolek.
Alguses tundub see liiga lihtne.
Kuidas saab lihtsalt mĂ€rkamisest sĂŒndida tervenemine?
Aga kui inimene peatubâŠ
ja pĂ€riselt mĂ€rkab, siis hakkab ta nĂ€gema: kui palju tema valust ei tule mitte sĂŒndmustest, vaid vastupanust nendele.
Kui palju pingest ei tule elust, vaid mÔtetest elu kohta.
Teadvelolek ei tee midagi vÀgisi.
Ta ei paranda sind. Ta ei suru midagi alla. Ta lihtsalt valgustab.
Ja valgusesâŠ
ei saa varjud enam peitu jÀÀda.đ
RÀÀgitakse, et sellel ârohulâ on kĂ”rvalmĂ”jud. Aga mitte sellised, mida karta. Vaid sellised, mis muudavad elu:
â sĂŒgavam rahu
â selgem mĂ”istus
â teravam taipamine
â avatum sĂŒda
â elavam kontakt maailmaga
Sa hakkad mÀrkama detaile, mida varem ei nÀinud. Sa hakkad kuulma vaikust, mida varem ei tundnud.
đJa kĂ”ige imelisem on see: see ârohiâ on alati sinuga.
Sa ei pea seda otsima.
Sa ei pea seda teenima.
Sa ei pea selle eest maksma.
đ Sa pead vaid peatuma⊠ja mĂ€rkama.
đTeadvelolek ei tee sinust kedagi teist.
Ta toob sind tagasi selle juurde, kes sa oled.
Ja vĂ”ib-olla see ongi suurim tervenemine: mitte muutudaâŠ
vaid Ă€rgata. đđđ

