Elu kulgeb kiirelt, justkui jõevoog, mis ei peatu hetkekski, et tagasi vaadata.Seda ei saa peatada ega aeglustada, kuid me saame valida, kuidas me selles voolus liigume.Kas me haarame kinni igast oksast, mis meie teele jääb, või laseme vabaks ja usaldame voolu? Kujuta ette, et sa seisad oma elu raja alguses.See rada on sinu mõtetest tehtud […]
Lühilugu “Mõtete rada”🌿 Read More »
Oli kord naine, kes seisis oma elu ristteel – koht, kus vana oli lõppenud, aga uus polnud veel alanud.Ta tundis end nagu puu, mis oli kaotanud kõik oma lehed, seistes tühjana ja paljana keset külma talvetuult. Ta vaatas tagasi, meenutades hetki, mis olid täis rõõmu ja naeru, kuid ka pisaraid ja valusaid hüvastijätte.Ta tundis, kuidas
Lühilugu “Uus lehekülg” Read More »
Oli kord üks rändaja, kes otsis elu sügavamat mõtet ja tõelist tarkust. Ta uskus, et vastused peituvad kõrgetes mägedes, vaiksetes metsades ja lõpututes meredes. Ta rändas läbi kõrgete metsade ja mööda kiviseid mäenõlvu, kuni jõudis sügavale orgu, kus seisis vana tempel. Templi seintele olid graveeritud ajatud tõed, mille üle paljud põlvkonnad olid mõtisklenud ja kasvanud.
Lühilugu “Teekond tõelise tarkuseni”🌹 Read More »
Kujuta ette, et kõnnid mööda iidset rada, mis kulgeb läbi metsade, mägede ja avarate aasade. Tee on kulunud, selle kivid siledaks tallatud paljude jalgade poolt, kes enne sind on kõndinud, otsinud ja leidnud. Sellel teel kõndides kuuled, kuidas mineviku sosinad sind saadavad –vanad laulud, õpetused, hoiatavad lood.Sa kuuled, kuidas need sõnad põimuvad kokku kui peenelt
Teekond, mis kuulub ainult sulle🌹 Read More »
Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.Ta käis templites ja töötubades, kuulas õpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kõlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust. Kõikjal öeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida süüa, keda armastada ja millal ärgata.Kuid ühel päeval, kui ta oli järjekordses külas, leidis ta end seisvat vana kaevu kõrval, mille juurde
Peegel, mis kuulas seestpoolt🌹 Read More »
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal. Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.Ta ei vaja luba säramiseks,ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,sest tema kohalolu
Tõeliselt köitev naine🌹 Read More »
Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid
Lühilugu „Kui aeg on küps“❤️ Read More »
Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud
Lühilugu „Iga tõus jätab jälje“🌹 Read More »