Lühilood

Ma armastan sind, kallis!

Nad olid olnud abielus juba palju aastaid. Nende ühine teekond oli täis tõuse ja mõõnu, nagu elus ikka. Aeg-ajalt tekkisid pinged ja lahkhelid, kuid nad olid alati leidnud viisi, kuidas need ületada. Ühel päeval aga juhtus midagi ootamatut. Mehe pikad tööpäevad olid viinud selleni, et nad tülitsesid suurelt ja valusalt. Sõnad lendasid, nõud purunesid, ja […]

Ma armastan sind, kallis! Loe rohkem »

Alasti hing

 Kord tuli Targa juurde kaunis, pisarates neiu. Tema silmad olid täis kurbust ja pettumust, kui ta kaebles: “Mida teha? Ma püüan alati inimestega lahkelt ümber käia, ma ei tee kellelegi liiga, aitan alati, millega saan. Aga isegi kui ma olen kõigiga lahke ja sõbralik, saan tihti tänu asemel hoopis solvanguid ja irvitusi. Mõnikord on inimesed

Alasti hing Loe rohkem »

Tõeline rahu

Kunagi ammusel ajal oli ühes kauges kuningriigis valitseja, kes otsustas leida tõelise rahu olemuse. Selleks kuulutas ta välja võistluse, kutsudes riigi parimaid kunstnikke looma pilti, mis kujutaks täielikku rahu. Valitseja lubas auhinda sellele, kes suudab rahu kõige paremini edasi anda. Kunstnikud tulid kokku ja töötasid usinasti, lootes võita valitseja soosingut. Kui määratud aeg kätte jõudis,

Tõeline rahu Loe rohkem »

Lase armastusel end leida…

Õpetaja ja õpilane istusid pärastlõunasel ajal kohviku terrassil, nautides vaikset päeva ja linnakära. Päike paistis õrnalt ning linnukesed siristasid puude okstel. Õpilane näis olevat mõtlik, tema pilk suunatud kaugusesse, justkui otsides vastuseid. Õpetaja, kes oli märganud õpilase murelikkust, otsustas küsida: “Mis sind täna mõtlema paneb, noor sõber?” Õpilane ohkas ja ütles: “Olen mõelnud oma ootuste

Lase armastusel end leida… Loe rohkem »

Armastus on kunst

  Õpetaja ja õpilane jalutasid rahulikult mööda jaapani aeda, nautides kevadist õitsengut ja kergelt lõhnavat tuult. Õpilane, kes oli hiljuti tagasi tulnud reisilt Jaapanist, jagas õpetajaga oma kogemusi ja mõtteid. Ta rääkis ühest erilistest hetkedest, kus ta kohtus vanema jaapani paariga, kes tundus olevat sügavalt õnnelik ja rahulolev oma kooseluga. “Õpetaja,” alustas õpilane, “ma nägin

Armastus on kunst Loe rohkem »

Ohvriroll ja sellest vabanemine

Ühel kaunil hommikul, kui päike õrnalt puudutas tiigi pinda ja kerged tuuleiilid mänglesid puulehtedega, istus õpetaja oma lemmikkohas aias. Tema juurde tuli noor õpilane, nägu murest varjutatud. Õpetaja tundis kohe ära, et tema noorel kaaslasel on midagi südame peal. Ta kutsus õpilase rahulikult istuma ja ütles: “Räägi, mis sind vaevab.” Õpilane ohkas sügavalt ja alustas:

Ohvriroll ja sellest vabanemine Loe rohkem »

Armastus on alati olemas

Õpetaja ja õpilane istusid kaunis aias, kus päikesekiired mängisid rohul ja lilled õitsesid täies ilus. Õpilane mõtles sügavalt elust ja armastusest, otsides vastuseid küsimustele, mis teda segasid. Ta pöördus õpetaja poole ja küsis: “Õpetaja, kuidas leida armastust, kui tundub, et kõik uksed on suletud? Kuidas tunda, et meid armastatakse, kui me ei näe ega kuule

Armastus on alati olemas Loe rohkem »

Minnalaskmisest

Ühel päikselisel pärastlõunal istus õpetaja oma traditsioonilises kohas, varjulises aias, mõtiskledes elu sügavate tõdede üle. Tema juurde tuli üks tema õpilastest, nägu kurbusest ja segadusest varjutatud. Õpetaja tervitas teda soojalt ja kutsus istuma. “Õpetaja,” alustas õpilane, “olen hiljuti kogenud midagi valusat. Lähedane sõber, keda väga hindasin, otsustas mu elust lahkuda. Olen olnud aus ja siiras,

Minnalaskmisest Loe rohkem »

Armastus ei kaota oma maagiat, kui seda väljendada

Moliere on kord imetabavalt öelnud: “Mõistus ei juhi armastust.” Elas kord väikeses külas naine, kellel oli sügavale ulatuv armastuslugu. Naine kasvas üles ajastul, mil armastus oli pigem eraasi, mida ei räägitud valjuhäälselt ja ei demonstreeritud avalikult. Tema lapsepõlvekodus ei räägitud armastusest otsesõnu, see oli pigem tundetoon, mis oli kohal nende vaikuses, igapäevastes tegemistes ja üksteise

Armastus ei kaota oma maagiat, kui seda väljendada Loe rohkem »

…unustad ära oma unikaalsuse ja ilu

Sokrates on kord tabavalt öelnud: Elu on imeline ja helde, kui teod ja mõte üksteist lakkamatult toetavad.” Elas kord väikeses linnas noor naine, kes armastas üle kõige roose. Aeda oli ta istutanud mitmeid roosipõõsaid, igaüks erinevat värvi ja sordiga. Naine veetis päevi oma aias, imetledes nende ilu ja hoolitsedes nende eest. Noor naine oli alati

…unustad ära oma unikaalsuse ja ilu Loe rohkem »

Ostukorv