Lühilood

Iidne sufi lugu räägib ühest Lähis-Ida kuningast, kes oli pidevalt lõhestutud õnnetunde ja masenduse vahel. Iga pisike asi võis ta täiesti endast välja viia või esile kutsuda tugeva reaktsiooni, ning tema õnn muutus kiiresti pettumuseks ja meeleheiteks. Lõpuks väsin kuningas iseendast ja elust ning hakkas väljapääsu otsima. Ta laskis kutsuda ühe oma kuningriigis elava targa […]

Lugu on sõnum kõigile neile, kes unustavad head ja kvaliteetsed toimingud, mida teine inimene nende heaks teinud on niipea, kui pahatahtlikud kaaslased teist laimanud on. Vesiir oli oma isandat juba kolmkümmend aastat teeninud ning temast peeti truuduse, usaldusväärsuse ja jumalakartlikkuse pärast sügavasti lugu. Aga tema ausus oli toonad talle õukonnas palju vaenlasi, kes hakkasid selja

Kord ühes koolis käskis õpetaja oma esimese klassi õpilastel joonistada pilt millestki, mille eest nad tänulikud on. Ja seletas, et tänulikkus või tänutunne on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või millegi saamine. Õpilased alustasid pildi joonistamist. Õpetaja mõtles, et kui tänulikud on need lapsed, kes elavad vaesuses. Ta arvas, et suurem osa

Sa oled piisav ja täiuslik koos oma vigade ja varjudega. Aktsepteeri iseennast ja kõike, mis on sündinud su elus või mida oled enda ellu loonud. See on olnud su Hinge arenguks vajalik ja see on peegeldanud lihtsalt sind ennast antud ajahetkel. Sa lihtsalt ei teadnud veel siis, et see või teine mõte, tunne, soov või

Oli kord ebatavaline arst, kes mõtles alati tavapärastest raamidest väljapoole, väljapoole retsepte, tablette ja ravimeid, ütles kord ühele teda külastanud patsiendile: “Ma hakkan kahtlustama, et parim ravim inimestele on armastus.” Patsient oli üllatunud, šokeeritud ja ütles: “Mis siis, kui armastus ei toimi?” Arst naeratas ja ütles: “Suurendage annust!” Aeg parandab mõned haavad, aga armastus ravib

Õpetaja sai teada, et üks tema õpilane püüab meeleheitlikult võita ühe neiu armastust. “Ära nõua armastust, nii ei saa sa seda iial,” ütles talle Õpetaja. “Miks?” ahastas õpilane. “Kui sinu uksest püüavad sisse murda kutsumata külalised, kui nad karjuvad, koputavad ja nõuavad sisselaskmist ning katkuvad meeleheites juukseid – mida sa siis teed?” “Sulgen ukse veelgi

Metafoor, millega illustreerida väliseid mõjutusi, mis varjavad meie tõelist mina. Oleme hoiuruumis kus on reas kasutamata raamatud ja asju täis karbid. Erinevalt ülejäänud aašramist, mis on alati puhas ja korralikult pühitud, on see koht tolmune ja äblikuvõrkudega kaetud. Vanemmunk juhatab mind peegli ette ja küsib “Mida sa näed?” Ma ei näe läbi paksu tolmukihi isegi

Üks hunt on “hea” ning väljendab armastust, rõõmu, rahu, lootust, selgust, tagasihoidlikkust, lahkust, heatahtlikkust, empaatiat, heldust, tõde ja kaastunnet. Teine on hunt on “õel” ning annab meile vihkamise, viha, kadeduse, kurbuse, kahetsuse, apluse, ülbuse, enesehaletsuse, süütunde, vimma, alaväärsustunde, valed, võltsuhkuse, üleolekutunde ja egoismi. Sama võitlus käib sinu sees – ja ka iga teise inimese sees.

Buddha on kord ütlelnud, et rumal, kes mõtleb, et ta on tark, on tõesti rumal. Tarkus sünnib paradoksist. Kui me oleksime targad, peaksime kõigepealt ära tundma, et me seda ei ole. Me oleme õppimiseks motiveeritud ainult siis, kui me teame, et me ei tea. Selle tarkuse tähtsus on ilusasti kujutatud zeni loos tunnustatud professori kohtumisest

Inglise kirjanik Martin Farquhar Tuppe on tabavalt öelnud: “Viga on visa taim – see puhkeb õitsele igas pinnases.” Eksimine on inimlik ja seda tuleb näha kui normaalsust. Paraku on praktikas näha midagi muud. Väga paljudes organisatsioonides on eksimine karistatav, halvakspandav. Püütakse kolleegi alavääristada, pannakse kolleeg häbiposti, püütakse ka ära võtta inimese väärikus. Leidub ka firmasid,