Lühilood

Igaühel meist on oma aken maailma. See pole aken sõna otseses mõttes, vaid tinglik aken. Aken maailma on meie väärtuste süsteem, mille kaudu tunnetame kõiki meie ümber aset leidvaid sündmusi. See on ekraan, millel me näeme kõike, mis ümberringi toimub. Seega on aken maailma meie maailmavaade, mis sisaldab mõtteid, veendumusi, põhimõtteid taotlusi, ootusi, kõikvõimalikke norme

Friedrich Wilhelm Nietzsche on tabavalt öelnud: “Kas pole meie elu mitte liiga lühike, et igavleda?” Elu suurepäraseim kogemus on õppimise protsess. Kõige kurvem aeg inimese elus on see, mis ta arvab, et tal pole midagi õppida. Nüüdseks olen praegu ära õppinud ühe asja, ja see on, et elama õppimise protsess on SUUREPÄRANE! Niikaua, kuni me

Tõeline varandus on tarkus. SAALOMON on noorukieas, kui ta kuningaks saab. Ta armastab Jehoovat ja järgib oma isa Taaveti häid nõuandeid. Jehooval on tema üle hea meel, ja sellepärast küsib ta ühel ööl tema käest unes: „Saalomon, mida sa tahad, et ma sulle annaksin?” Selle peale vastab Saalomon: „Jehoova, mu Jumal, ma olen veel väga

Elas kord naine, kelle nimi oli Kriša Gotami ning tal oli õnn elada samal ajal suure Õpetaja, Buddhaga. Kriša üheaastane laps haigestus ja suri ootamatult. Murest meeletu ema hulkus sihitult ringi, hoides surnud lapsekeha oma rinna vastas ning küsides vastutulijatelt abi ning rohtu, et laps ellu äratada. Mõned ei teinud temast väljagi, teised naersid ta

Talmud: “Viimasel kohtupäeval päritakse igaühe käest aru kõigi heade asjade kohta, mis Jumal on maailma loonud ja mida me oleme keeldund nautimast.” Üks mees suri ja leidis end Jumala kohtu eest. Jumal vaatas talle kaua otsa ja vaikis. Lõpuks ei pidanud mees vastu ja katkestas vaikuse: “Issand, kuidas minuga jääb? Miks sa vaikid? Kas pole

Üks mees tuli kord kuningas Saalomoni juurde ja ütles: “Mu kuningas, anna mulle nõu!” Iga kord, kui ma seisan mingi valiku ees, kaotan kaotan rahu, tasakaalu ja enesekontrolli ja une. Ma ei leia kuskil asu, kannatan ning mõtlen, kas ma tegin õigesti ja mida ma oleksin pidanud teisiti tegema.” Saalomon küsis mehelt: “Kui sa märkad

Õpetaja jalutas õpilastega teel. Neile tuli vastu ärritunud mees, kes vandus tulist kurja ja oli vihast nutma puhkemas. “Mis on juhtunud, hea inimene?” küsis Õpetaja. “Äsja solvas üks lurjus mind kõige hullemate sõnadega ja täiesti põhjuseta! Ma ei mõista, mis ma talle teinud olen!” kurtis mees. “Ta ei saanud sind solvata,” ütles Õpetaja mehele. “Kuidas

Tee ääres turritas maa seest välja kuivanud puutüvi. Keset ööd teel hiiliv varas ehmatas: ta pidas seda valvuriks, kes tahab teda kinni võtta. Kui puurondist möödus armunud noormees, võpatas ta süda: talle näis, et seal ootab teda ta armsam. Tondilugusid kuulnud laps puhkes puujäänust nähes nutma: tema pidas seda kolliks, kes teda varitseb. Puu aga

Ma olen eriline ja imeline olend, kes on kehastunud siia aegruumi, kogemaks müstilist muinasjuttu ja fantastilist mängu nimega Elu. Ma armastan ennast just sellisena ja sellepärast, nagu ma olen – olen ju Looja looming, kõiksuse teadvusesädemeke ja seega, olles mina ise, täiuslik! Ma olen väga kaunis, imeilus ja võrratu Naine! Minu sisemine ilu ja väline