Igaühel meist on oma aken maailma. See pole aken sõna otseses mõttes, vaid tinglik aken. Aken maailma on meie väärtuste süsteem, mille kaudu tunnetame kõiki meie ümber aset leidvaid sündmusi. See on ekraan, millel me näeme kõike, mis ümberringi toimub.
Seega on aken maailma meie maailmavaade, mis sisaldab mõtteid, veendumusi, põhimõtteid taotlusi, ootusi, kõikvõimalikke norme ja piiranguid, arvamusi, kogemusi ja palju muud.
Mis ühele inimesele hea ja oivaline, ei kõiguta teist üldse. Mis ühele nali, see teisele rumalus. Mis ühele tragöödia, see teisele tühiasi. Teave maailmalt on kõigile ühesugune, reaktsioon aga sootuks erinev. Lühidalt – igaühele oma. Võib nentida, et aken maailma ongi just seesama nähtamatu prisma, mis asub meie ja ümbritseva tegelikkuse vahel.
Me oleme harjunud oma aknaga, et seda enam üldse ei märkagi. Tema aga teeb samal ajal väga tähtsat tööd: iga päev, samm-sammult ehitab ta üles meie saatust. Paneb kokku meie elu kordumatu mosaiigi. Ta saadab neile asjaolud, kujundab seaduspärasused ja tekitab ka selle, mida me nimetame juhuseks. Kuidas see toimib?
Kujutage ette, et te joonistate ruudukesed oma aknale ja vaatate välja. Milline on maailm akna taga? Muidugi ruuduline. Ja teil on täiesti õigus, kui väidate, et ta on ruuduline, sest teie aken maailma on nimelt selline. Teie jaoks on see maailm “ruuduline”.
Nüüd vaatame teiselt poolt. Huvitav, milline olen mina ise välisilma silmis? Tuleb välja, et ruuduline.
Ja nüüd kui kustutate ruudukesed. Selgub, et maailm polegi ruuduline, vaid hoopis triibulibe, kui te need ruudukesed lohakalt maha pühiksite ja aknale jäid triibud.
Nüüd aga kujutage ette, et teie aknale on kirjutatud “Keegi mind ei armasta” või siis “Mind pole kellelegi vaja”. Seejuures manage oma näole ka vastav ilme. Vaatate välja ja näete maailma, milles keegi teid ei armasta ja kus te pole kellelegi vajalik. Loogiline? Loogiline. Samas ärge unustage, et ümbritsev maailm vaatab samuti ja näeb akna taga inimest, keda keegi ei armasta, kes pole kellelegi vajalik. Just nii annategi endast maailmale teada.
Kuidas saab siis näha teis midagi muud, kui see, mida te ise enda kohta teada annate?
Ja kui palju vaeva te olete selleks juba näinud, kui püüdlik olnud! Maailmal ei jäägi muud üle, kui teie “avaldus rahuldada”. Maailm teebki nii, kuidas te soovite.
Heinrich Heine on imetabavalt kirjutanud: “Maailm näib noore kaunitari või vana nõiana, sõltuvalt sellest, milliste prillidega teda vaatate.”
