Vaikses varahommikus istusid õpetaja ja õpilane mäenõlval. All orus virvendas udu, päike polnud veel tõusnud. Õpilane vaatas eemal helendavat silmapiiri ja küsis: „Õpetaja, miks ma tunnen, et olen kogu aeg kellelegi võlgu? Et keegi nagu kontrollib mind – ütleb, mida ma tohin tunda, uskuda, teha…“ Õpetaja vaikis hetke. Siis murdis ta peopesas lahti väikese pähkli. […]
Lühilugu “Kes on sinu Jumal?”❤️ Read More »
Sügav ja tervendav lugu inimesest, kes õppis nutma nii, et see ei murra, vaid tervendab, ja lõpuks laskma lahti — mitte selleks, et unustada, vaid selleks, et edasi elada. Ta istus akna all ja nuttis.Mitte esimest korda, mitte isegi viiendat.See valu oli vana tuttav.Tuli ja läks, aga jättis alati midagi maha –väsimuse, tühjuse, vaikuse. Seekord
Ajatu lühilugu “Viimane pisar”😢 Read More »
Üks rändur tuli õpetaja juurde, silmad täis segadust ja süda täis küsimusi.„Ma palvetan, ma usun, ma loodan… Miks ei juhtu midagi? Miks Jumal ei vasta?” küsis ta. Õpetaja vaikis hetke ja võttis seejärel oma kotist välja väikese peotäie pähkleid. Ta ulatas need rändurile ja ütles: „Vaata, need on kingitus Jumalalt.” Rändur võttis need vastu,
Pähklid peopesal…🌰 Read More »
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.
Ühel vaiksel õhtul istusid õpetaja ja õpilane puu all, vaatega allorgu. Päike vajus silmapiiri taha ning valgus muutus pehmeks ja kuldseks. Õpilane oli mõtlik. „Õpetaja,“ ütles ta lõpuks, „mõned inimesed toovad minusse rahu ja rõõmu, teised aga kurnavad mind… Ma ei saa alati aru, miks.” Õpetaja naeratas vaikse soojusega ja vastas: „Sest inimesed ei ole
Õpetaja ja valguse tee🤍 Read More »
Oli kord inimene, keda pisiasjad kergesti ärritasid.Mõni sõna, mõni pilk, mõni ootamatu viivitus – ja ta tundis, kuidas sees tõuseb kuum rahutus. Ta püüdis sellest üle olla. Ta ütles endale: “Ma ei tohiks nii tunda.” Aga tunded ei kuulnud käske – nad kerkisid ikka ja jälle. Ühel päeval, kui keegi ütles midagi teravat ja ta
Ta istus akna all, vaikses toasning vaatas, kuidas vihmapiisad mööda klaasi alla voolasid.Ta soovis, et ka tema sees olev valu võiks nii lihtsalt lahkuda – libiseda mööda südame seinu alla ja kaduda kuhugi kaugele, kuhu ei ulatu enam mälestused ega haavad. Aga hingevalu ei olnud vesi.See oli raske, must, kleepuv – nagu aeglaselt voolav tõrv,
Kui vihm ja valu kohtuvad❤️ Read More »
Ühel päeval asus inimene rännakule. Mitte jalgsi ja mitte mööda teid, vaid rännakule läbi inimsuhete – iga silmapaar, iga puudutus, iga sõna sai talle peegliks. Ta märkas, et mõni inimene äratas temas kohest imetlust – oli neis midagi lummavat, justkui valgus, mida ta ei suutnud unustada. Teised jälle ärritasid, häirisid või tekitasid lausa vastikust. Ta
Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad. – Anthony Robbins See tarkusetera Anthony Robbinsilt on nagu selge suunaviit elu ristteel: Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad.” Meie fookus loob meie reaalsuse. Kui keskendume hirmule, takistustele ja võimalikele ebaõnnestumistele, siis muutume ettevaatlikuks, kahtlevaks, jääme seisma või pöördume tagasi.Aga kui suuname oma
Suunaviit elu ristteel Read More »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele