Lühilood

Marinela Reka on kirjutanud: “Anne on nagu lill: kui tahad, et sellest kasvaks midagi ilusat, pead selle eest korralikult hoolt kandma”. Anne – tegevus või valdkond, mis sujub mõnel inimesel loomulikult, kuid on teistele keeruline. Elas kord kotkas, kes kasvas üles ühes talus koos kanadega. Kotkas kasvas suureks ja armastas oma kanaperekonda, olgugi et ta […]

Looja kutsus kokku kõik enda loodud olendid ja sõnas: “Ma tahaksin inimeste eest senikauaks üht-teist varjule panna, kuni nad selle jaoks küpsed on. See on mõistmine, et nemad ise ongi oma tegelikkuse loojad.” Kotkas ütles: “Anna see minu kätte, ma viin selle kuu peale.” Looja ütles: “Ei. Ühel päeval lähevad nad sinna ja leiavad selle

Ben Stein on kord tabavalt öelnud: “Esimene paratamatu samm nende asjade saamiseks, mida sa elult tahad, on see – otsusta, mida sa tahad”. Kui me ei tegele enda avastamise protsessiga, siis on võimalik, et elame, ilma et teaks, kes me oleme ja mis on meie potentsiaal. Seda illustreerib Anthony de Mello laul, milles kotkas sureb,

Suur kotkas, kelle hiiglaslikud tiivad katsid kaljuses mäeküljes paiknevat kotkapesa, ei märganud oma poegi ägeda tormi eest kaitstes, et üks poeg oli kaduma läinud. All orus kanafarmis ringi kõndiv kana ei märganud samuti, kuidas miski põrandat katva pehme heina sisse potsatas. Noor kotkas, kes kasvas üles tibupoegade keskel, ei õppinud kunagi lendama, ning tal polnud

Vanemad otsustasid poja kooli panna. Ühel hommikul võttis vanaisa lapselapse käekõrvale ja viis ta kooli. Nad jõudsid kooliõue, kus neid ümbritsesid lärmavad lapsed. „Küll on naljakas vanamees!“ naeris üks poiss. „Küll on imelik poiss!“ irvitasid tüdrukud. Kell helises tundi, aga vanaisa läks lapselapsega otsustavalt kooliõuest välja. Poiss juba rõõmustas, et ei peagi kooli minema, aga

Albert Einstein oli kuulus paljude asjadega, kuid tema suurim ajurünnak on relatiivsusteooria. See muutis igavesti inimeste arusaama ruumist ja ajast. See lugu on sellest, kuidas Albert Einstein käis erinevates ülikoolides relatiivsusteooriast loenguid pidamas. Ühel päeval ühte ülikooli jõudes ütles autojuht: “Doktor Einstein, olen seda loengut kuulnud rohkem kui 30 korda. Olen selle pähe õppinud ja

Väike poiss jälgis kirja kirjutavat vanaema. Ühel hetkel küsis ta: “Kas see on lugu minust?” Vanaema lõpetas oma kirja kirjutamise ja ütles lapselapsele: “Arvasid ära, kirjutan sinust. Aga tähtis pole mitte see, millest ma kirjutan, vaid see millega ma kirjutan. Sõnadest olulisem on pliiats, mida kasutan. Loodan, et suureks saades oleksid sa nagu pliiats, millega

Ma ei ole geenius, olen hea kuulaja @MedicalMedium Kõik, mida minu meditsiinimeediumi raamatutest lugenud olete, pärineb kaastunde häälelt. Ma ei pea silmas oma häält – kuigi minagi püüan olla nii kaastundlik kui võimalik. Räägin Ülimast Vaimust, Kaastundevaimust -kes on kogu selle informatsiooni allikas, mis raamatutes on esitatud. Vaim on elav sõna kaastunde tähistamiseks. Vaim on

Mõnikord väidavad inimesed, et neil pole Jeesuse moodi karku vaja, aga ta pole kark, vaid õpetaja. Kui soovite saada kirjanikuks, lugege klassikat. Kui soovite luua suurepärast muusikat, kuulake muusikat, mida on loonud suurepärased muusikud. Kui õpid maalikunstnikuks, on hea mõte uurida suuri meistreid. Kui Picasso tuleks teie tuppa, kui õpite maalima ja ütleks: “Tere, mul

Minusugused inimesed on kümne-, kaheksa-, üheksa-aastaselt teadlikud oma niinimetatud geniaalsusest… Ma mõtlesin alati: “Miks pole keegi mind avastanud?” Kas nad ei näinud koolis, et ma olen targem kui keegi teine ​​selles koolis? Et ka õpetajad on lollid? Kas neil oli ainult teave, mida ma ei vajanud? Ma kadusin keskkoolis õppides. Ütlesin tädile: “Sa viska mu kuradi luule välja ja