Lühilood

Viis pimedat meest katsusid elevanti. Esimene pime mees võttis elevandi jalast kinni ja ütles: “Ma arvan, et elevant on nagu puutüvi.” Teine pime mees võttis kinni elevandi londist ja ütles: “Elevant on nagu suur madu.” Kolmas pime mees ütles elevandi külge katsudes: “Elevant on nagu suur sein.” Neljas pime mees katsus elevandi kõrva ja arvas: […]

Mees jalutas läbi pargi, kus kõndisid ringi elevandid. Ta märkas, et elevante ei hoita kinni ega nende liikumist ei piira ketid. Aiast põgenemist takistas vaid elevandi jala ümber seotud köis. Mees jälgis elevante ja oli üllatunud, et nad ei kasuta oma jõudu enda vabastamiseks ja põgenemiseks. Üllatunult küsis ta elevantide treenerilt: “Miks elevandid ei proovi

Kunagi viidi ühe elevandi lähedale kolm pimedat last, kes polnud elevandist kuulnudki ja paluti neil looma puudutada ja siis kommenteerida. Esimene laps, kes puudutas elevanti sabast, kommenteeris, et elevant on karvane ja õhuke. Teine laps, kes elevanti jalgadelt puudutas, jõudis järeldusele, et elevant on väga paks ja liikumatu asi. Kolmas laps, kes puudutas elevanti tagant

Briljantse tarkusetera on öelnud Nicholas Sparks: “Armastus on nagu tuul, te ei näe seda, kuid tunnete seda.” Elas kord lind. Teda kaunistasid kaks täiuslikku tiiba ja läikivad, värvilised, imepärased suled. Ühesõnaga, see olevus oli loodud vabana taeva all lendama ja rõõmustama igaüht, kes teda vaatab. Ühel päeval nägi lindu mees ja armus temasse. Suu imestusest

Elas kord kuningas, kellel oli hea sõber nõuandjaks ja alati kui juhtus, midagi ootamatut või õnnetus, oli sellel nõuandjal oli komme öelda: «Igal asjal on hea põhjus! Ootame, näeme!» Kuningas läks jahile ja seekord saigi põdrale pihta. Nagu kombeks, läks kuningas väärikalt, põdra hinge ära saatma, ehk noaga ta elu lõpetama aga kujutad ette! Põder

Ühe kogukonna viimasel kuningal oli kümme metsikut koera. Ta kasutas koeri vigu teinud sulaste piinamiseks. Ühel sulasel oli oma arvamus teatud asja kohta, aga see ei meeldinud kuningale mitte üks raas. Nii käskis ta sulase metsikutele koertele visata. Sulane mainis kuningale: „Ma olen teeninud teid kümme aastat ja teie tahate mind koertele toiduks visata? Palun

Kuningas Midase lugu on müüt ahnuse tragöödiast ja räägib sellest, mis juhtub siis, kui tõelist õnne ei tunnistata. Kuningas Midas armastas kulda. Ta oli seda juba terve vabakambritäis, aga ta ei kulutanud seda kunagi. Ta elas vaid selle nimel, et oma kullatükke üle lugeda ja puudutada ning armastas teadmist, et need kuuluvad talle. Ühel päeval

Rikkal mehel oli üksainus poeg. Tulevane pärija elas lõbusat ja muretut elu. Noormehel oli palju sõpru ja maja alati ahvast täis. Igal õhtul kõlas muusika ning laud oli lookas hõrgutavatest toitudest. Poja selline eluviis tegi isa murelikuks, eriti just suur sõprade hulk. Ta püüdis mitmel korral pojaga sellest juttu teha, too aga vastas, et sõpru