Lühilood

Elas kord tüdruk, kes armastas kõike sügavalt ja siiralt. Ta kiindus inimestesse, hetkedesse ja isegi väikestesse asjadesse, nagu raamatud, lilled ja mälestused. Kuid mida rohkem ta armastas, seda raskemaks muutus tema süda, sest ta kartis alati kaotada seda, millesse oli nii sügavalt kiindunud. Ühel päeval, jalutades läbi vaikse metsa, leidis ta puu all istumas vanema […]

Sri Ravi Shankar on kord öelnud: “Leidke armastus, mida otsite, leides esmalt armastuse enda seest.” Oli kord naine, kes kohtas kedagi erilist – meest, kes pani ta südame kiiremini põksuma ja kõhus liblikad lendama. Naine leidis end peagi mõtlemas, kuidas võiks oma käitumist ja olemust veidi kohendada, et jätta mulje, et ta on just see

Oli kord naine nimega Elen, kes tundis, et tema elu on täidetud pideva võitluse ja raskustega. Iga solvang, kriitika või halb sõna, mis tema suunas saadeti, jättis jälje tema südamesse. Ta püüdis alati end kaitsta – tõestada oma väärtust, selgitada oma tegusid ja võidelda oma koha eest teiste eludes. Kuid mida rohkem ta püüdis, seda

Elasid kord ema ja isa, kes armastasid oma lapsi üle kõige. Nad tegid kõik, et kaitsta oma lapsi maailma raskuste ja valude eest. Nad jälgisid iga nende sammu, õpetasid, kuhu minna, mida teha ja kuidas käituda. Vanemad hoidsid oma lapsi peopesal, mitte lubades neil komistada ega eksida. Nad uskusid, et see on tõeline armastus –

Oli kord naine, kes kartis üksindust rohkem kui midagi muud. Ta täitis oma päevad inimestega, töödega ja lõputute ülesannetega, et vältida hetkegi, mil oleks pidanud jääma üksi oma mõtetega. Talle tundus, et vaikuses ja üksiolekus peitub midagi tumedat ja ähvardavat – midagi, mida ta ei suutnud ega tahtnud näha. Kord, pärast pikka ja kurnavat päeva,

Elus tuleb vahel ikka ette, et meiega juhtuvad ebameeldivad, halvad ja valusad asjad. Enamikul juhtudel suudame me juhtunuga leppida, toime tulla ja pärast mõningast taastumist ja eneseleidmist saame me võrdlemisi rahulikult eluga edasi minna. Keerulisemaks kujuneb olukord aga sel juhul, kui toimunu tekitab meie sisse sellise trauma, et see meid pisut katki teeb. Traumast tekkinud

Päris ausalt. Ma küsin teilt täiesti siiralt – kas sa tunned end armastatuna? Kui tihti, kas alati? Kelle poolt sa end armastatuna tunned? Kas sa oled kindel, et sinu lähedased tunnevad end sinu poolt armastatuna? Et oma mõtet mitte liiga keeruliseks ajada, toetun ma siin näites paarisuhtele, kuid teoreetiliselt võib sama mõtet rakendada mistahes lähedasele

Kas maailmas on olemas veel lollimat, eksitavamat ja lausmürgisemat ütlust? Mis imeloom see mees on, et tema ei võiks nutta? Kas mehed naerda tohivad? Ka see on emotsioonide väljapurse – miks mehed naerda tohivad? Ja üleüldse, kes on pädev meile ütlema, milliseid emotsioone keegi tunda tohib, olgu ta mees, naine, täiskasvanu või laps? Tegelikkuses algabki

Kui mitut inimest sina tead, kes oleks valmis iseendaga leivad ühte kappi panema? Keegi, kes on armunud iseenda peegelpilti ja kelle lemmikmeloodiaks on nende endi hääle kõla? Kas võib juhtuda, et sa ise oled üks neist inimestest? Üldjoontes ei ole enese armastamine üldse halb asi – ennast tulebki austada, armastada ja hoida. Mõnel juhul muutub

Carl Van Doren on kord imetabavalt öelnud: “Looja mõõdupuu on see, kui palju elu ta oma töösse paneb.” Elas kord maailmakuulus maalikunstnik, kelle maalid olid tuntud oma erakordse loodusläheduse ja elujõu poolest. Inimesed, kes tema teoseid nägid, tundsid, et nad ei vaata lihtsalt maale, vaid et nad on osa maailmast, mida kunstnik lõi – justkui