Naine istus vana tammepuu all ja vaatas pĂ€ikesekiiri, mis murdusid Ă”hus nagu nĂ€htamatu kalliskivi sĂ€ravad tahud. Ta oli terve elu otsinud midagi â mĂ”tet, Ă”nne, armastust, vaimset valgust â, kuid seni tundus kĂ”ik kĂ€ttesaamatuna.
Ta oli kogenud valu, pettumusi ja kaotusi ning tundis, nagu oleks elu ta lÀbi proovile pannud. Kas see kÔik oli asjata?
Siis meenus talle tarkus, mille ta kunagi lugenud oli:
Oma lĂ€bielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti â tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui ka oma elusĂ”rmuse kullasepp.
Ta sulges silmad ja mĂ”istis â tema elu ei olnud juhuslikud killud, vaid materjal, millest ta ise oma saatust vormis. KĂ”ik valud, kĂ”ik raskused olid tolm, milles peitus tĂ”eline sĂ€ra, kui ta vaid oskaks seda nĂ€ha.
Ta hingas sĂŒgavalt ja tundis, kuidas tema sĂŒda tĂ€itus rahuga.
Ănn ei ole eesmĂ€rk, vaid teekond, mis tuleneb sisemisest rahust ja harmooniast.
Naine taipas, et ta oli otsinud Ă”nne valest kohast â vĂ€lismaailmast, sĂŒndmuste ja inimeste seest. Kuid Ă”nn ei olnud midagi, mida tuli leida, vaid midagi, mis tuli lubada endas avalduda.
Ta avas silmad ja vaatas puude varjus mĂ€ngivat valgust. Armastus, mida ta oli taga ajanud, ei olnud mitte kellegi teise kĂ€es, vaid tema enda sĂŒdames.
TÔeline armastus on hinge seisund, mis peegeldab jumalikku valgust.
See ei olnud vajadus kelleltki midagi saada, vaid oskus nÀha ilu ja valgust kÔiges, ka iseendas.
Sel hetkel tundis ta, et midagi temas on muutumas â ta ei otsinud enam vastuseid vĂ€ljastpoolt.
Vaimne tee ei ole vÀline otsing, vaid sisemine avastusretk oma tÔelise olemuse juurde.
Ta ei pidanud kuhugi minema ega midagi tĂ”estama â kĂ”ik, mida ta otsis, oli juba tema sees olemas. Ta oli alati olnud hinge valguse hoidja, oma kalliskivi lihvija ja oma elu kullassepp.
Ja sel hetkel, istudes vaikselt tamme all, tundis ta, et vaimne uuendamine polnud mitte millegi uue leidmine, vaid lihtsalt meelde tuletamine, kes ta tegelikult on.
Elu mĂ”te ei ole midagi kĂ€ttesaamatut â see on enese leidmine omaenda valguses.![]()
![]()

