Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja […]
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Ta avas sahtli, mille sisu oli juba ammu unustuse hõlma vajunud.Siidpaberisse mässitud pakike.Seal sees – pitsiline, õrn ese, mille ta kunagi endale kinkis.„Eriliseks puhuks,“ oli ta mõelnud.Selliseks päevaks, mis tundub vääriv kogu ilu, mille ta endale lubada kartis. Aga see „eriline päev“ ei tulnud kunagi. Mitte sellepärast, et elu oleks olnud halb.Lihtsalt… see kulges. Kiirelt,
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Ta oli varem pingutanud, et meeldida. Naeratanud veidi rohkem, kui tahtis. Vaikinud, kui süda soovis rääkida. Tahtnud olla kõigile valguseks – isegi siis, kui tema enda tuli hakkas kustuma. Aga mida enam ta õppis iseend kuulama, seda vähem jäi ruumi teesklusele. Ta ei jaksanud enam kanda sõnu, mis polnud ausad. Ta ei suutnud enam seista
See, mis jääb aususe juurde🌹 Read More »
Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud. Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat — midagi, mida vares lugeda suutis: „Targad tunnevad maailma seestpoolt.“ See lause pani teda särama. „Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta uhkelt. „Ma tean, mida targad teavad!“ Ta kleepis lehe endale tiiva
Metafooriline lugu “Varese sulg“🌹 Read More »
Franz Lehár oli helilooja, mitte filosoof ega kirjanik, mistõttu tema otseseid tsitaate on vähe, kuid siin on mõned autentsed ja talle omistatud mõtted ning mõned, mis on inspireeritud tema loomingust ja eluhoiakust: 🎵 Franz Lehári tsitaadid ja mõtteterad „Nüüd olen ma lõpetanud kõik maised asjad, ja ongi aeg.“ — Franz Lehár, oma elu lõpus „Ma
Franz Lehári tsitaate ja mõtteteri tema loomingust ja eluhoiakust Read More »
Humoorika, kuid sügava alatooniga lugu inimesest, kes õppis, et kannatlikkus ei ole lõputu allikas – vaid väärtus, mida tuleb targalt kasutada. See on lugu piiride tundmisest, enesearmastusest ja huumorist keset elu keerukust. Tal oli alati olnud kannatlik loomus.Inimesed ütlesid:“Sa oled ikka nii rahulik. Nagu ei miski ei häiriks sind.”Ta ainult naeratas.Sest tõsi oli – ta
Lühilugu „Kannatlikkuse krediitkaart” Read More »
Ma ei tea, kas ma kunagi suudan seda täielikult sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma räägin sulle tõelisest armastusest – mehe vaatenurgast. Mitte sellest, mida näidatakse filmides või jagatakse sotsiaalmeedias. Ma räägin sellest, mis on sügavam kui roosid, sõnumid ja lubadused. Ma räägin päris armastusest. Mitte kõik mehed ei mõista seda. Ja kui aus olla
Mees, kes elab armastuses, mitte ego varjus💚 Read More »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Naine istus välikohvikus ja segas aeglaselt oma kohvi. Päike silitas lauda, aga tema pilk oli kuskil kaugemal — ajas, mis oli juba läinud.Ta märkas läheduses meest, keda ta tundis. Mitte just isiklikult, aga ta teadis, kuidas see mees kunagi tema vennale ülekohtu oli teinud. Väike, pealtnäha tähtsusetu lugu.Aastaid tagasi.Aga südames oli see lugu teravana alles.
Lühilugu karmast “Ring sai täis“💚 Read More »