âKĂ”ik suured inimesed on kunagi olnud lapsed, kuid vĂ€hesed neist mĂ€letavad seda.â
â Antoine de Saint-ExupĂ©ry
Â
Kui inimestelt kĂŒsitakse, mida nad lapsepĂ”lvest kĂ”ige enam mĂ€letavad vĂ”i millest nad unistavad, vastab ĂŒllatavalt suur osa sama sĂ”naga â muretus.
See on seisund, kus pÀevad mööduvad aeglaselt nagu suvised pilved taevas.
Seal ei ole veel kohustuste raskust, otsuste koormat ega tuleviku Àrevust.
Lapse maailm on lihtne.
Ăks hetk on tĂ€is mĂ€ngu, teine avastamist ja kolmas vaikset imestust.
TÀiskasvanuna mÔistame, et see oli luksus, mida me ei osanud tol ajal isegi mÀrgata.
Ja mĂ”nikord avastame kurbusega, et mĂ”nel inimesel ei olnud seda luksust ĂŒldse.
On lapsi, kellelt vÔetakse varakult Àra muretus, sest elu sunnib neid liiga kiiresti suureks kasvama.
Elus saab paljusid asju uuesti kogeda.
VÔib alustada uut teekonda, Ôppida uut tarkust vÔi leida uut armastust.
Aga lapsepÔlve ei saa tagasi kutsuda.
Ăpetaja ja Ă”pilase dialoog
Ăpilane kĂŒsis kord Ă”petajalt: âMiks rÀÀgivad inimesed lapsepĂ”lvest alati nii suure igatsusega?â
Ăpetaja vastas rahulikult: âSest lapsepĂ”lv on aeg, mil inimene elab kĂ”ige lĂ€hemal hetkele.â
Ăpilane mĂ”tles. âKas see tĂ€hendab, et laps ei mĂ”tle minevikule ega tulevikule?â
Ăpetaja noogutas.
âLaps ei kanna endaga eilset ega muretse homse pĂ€rast.
Ta elab selles, mis on praegu.â
Ăpetaja lisas vaikselt: âTĂ€iskasvanud kaotavad selle oskuse sageli Ă€ra.
Nad elavad kas mĂ€lestustes vĂ”i muredes.â
Ăpilane kĂŒsis: âKas seda saab tagasi Ă”ppida?â
Ăpetaja vastas: âMitte lapsepĂ”lve ennast, aga lapse pilku kĂŒll.â
âĄ
TÀhendamissÔna
Ăpetaja jutustas loo: âĂhes kĂŒlas elas vana aednik. Tema aed oli tĂ€is Ă”itsevaid puid ja vaikseid radu.
Kord kĂŒsis ĂŒks mööduja: âKuidas on vĂ”imalik, et sinu aed on alati nii rahulik?â
Aednik vastas: âMa hoolitsen taimede eest tĂ€na. Ma ei nuta eilsete lehtede pĂ€rast ega muretse homsete tormide pĂ€rast.ââ
Ăpetaja vaatas Ă”pilast.
âLaps elab tĂ€pselt samamoodi.â
Tarkusehetk â Ă”petajalt
âLapsepĂ”lve ei saa tagasi tuua.
Aga inimene vĂ”ib igas vanuses Ă”ppida ĂŒht asja â olla tĂ€ielikult kohal selles hetkes.â
Ta lisas: âSee ongi ĂŒks elu suurimaid tarkusi.â
Ăpilase taipamine
Ăpilane ĂŒtles pĂ€rast pikka vaikust: âMa arvasin alati, et lapsepĂ”lv oli lihtsalt elu algus.
Aga nĂŒĂŒd ma mĂ”istan â see oli ka Ă”petus.â
Ăpetaja kĂŒsis: âMilline?â
Ăpilane vastas: âĂpetus, kuidas elada hetkes.â
LÔppmÔtisklus
LapsepÔlv on nagu aed, kuhu inimene ei saa enam tagasi minna.
Aga selle aia lÔhn ja valgus jÀÀvad inimese hinge.
MÔnikord meenutab elu meile, et kÔige lihtsamad hetked on kÔige vÀÀrtuslikumad.
Sest minevik on möödunud ja tulevik on alles tulemata.
Aga praegune hetk kuulub meile.
âMinevik on minevik ja tulevik pole veel tulnud. Meil on ainult praegune hetk.â
â Antoine de Saint-ExupĂ©ry
Eesti pĂ€rimustarkus: âKes oskab hetke hinnata, see oskab elu hinnata.â
Elutarkus: âMuretus ei ole lapsepĂ”lve privileeg â see on oskus mĂ€rgata elu praeguses hetkes.â

