Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa […]
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Read More »
Ükskord kogunesid inimesed väikesesse linna, et arutada – kas kliima tõesti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on „õigusi”, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon. Koosolek kestis tunde. Sõna said poliitikud, teadlased, ärimehed. Üks rääkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: „Aga kas see kõik ikka päriselt juhtub?” Nende selja taga, akna taga,
Kevad ei küsi luba🌹 Read More »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Read More »
„Me oleme see, mida me korduvalt teeme. Suurepärasus ei ole tegu, vaid harjumus.”— Aristoteles „Tunne iseennast – ja sa mõistad kogu maailma.”— Sokrates „Inimene ei vaevu kunagi rohkem kui siis, kui ta iseendaga aus on.”— Seneca „Meeled võivad meid petta, kuid meel, mis näeb selgelt, ei eksi.”— Platon „Kõik, mida me oleme, on tulenenud sellest,
Ajatud tsitaadid inimese aju ja meele kohta Read More »
Oli kord inimene, kes kogu oma elu oli otsinud – rahu, armastust, kindlust, tähendust. Ta oli proovinud kõike: õppinud, pingutanud, kogunud, planeerinud.Tema süda oli täis soove ja ta käed täis kinnitusi – hoides kinni kõigest, mis võiks tuua talle selle, mida ta ihaldas. Ühel päeval, olles taas väsinud sellest lõputust püüdest, istus ta üksinda puu
Lahtiste käte seadus🌹 Read More »
“Kes ma olen, et kohut mõista? Kes olen mina, et anda hinnangut teistele inimestele?”– Kobe Bryant Noorpaar kolis uude naabruskonda.Järgmisel hommikul, kui nad hommikusööki sõid, märkas naine aknast, kuidas naabrinaine pesu nöörile riputas. “See pesu pole eriti puhas,” ütles ta. “Tundub, et ta ei tea, kuidas õigesti pesta. Ehk vajab paremat pesuvahendit… või minu abi.”
See, mida näed teistes, räägib sinust endist🌹 Read More »