Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pÀrastlÔunal.
Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku ĂŒle rahvahulga.
Oli lihtsalt hetk.
Vaikne, tavaline⊠ja tÀiesti teistsugune.
Temal oli hinge sees vÀsimus, mida ta polnud osanud nimetada.
Temal oli naeratus, mis tuli sĂŒgavalt â mitte kerge, vaid kantud.
Ja kui nad rÀÀkima jĂ€id, ei muutunud maailm valjemaks â see muutus vaiksemaks.
Ja see oli esimene mÀrk, et siin on midagi erilist.
Ăhel hetkel, kui nad kĂ”ndisid lĂ€bi rahutute pĂ€evade,
ĂŒtles ta vaikselt:
âKas tead, mis on ime?â
Ta ei oodanud vastust. Ta vaatas teda ja lisas:
âSee on tunne, et ma ei pidanud sind leidma â aga siiski sa oled siin.â
Ja nii see kasvas.
Ei olnud valjult vÀlja öeldud igavikuid.
Oli kohalolu, mis pĂŒsis ka siis, kui sĂ”nu nappis.
Oli naer, mis kandis.
Oli vaikus, milles mÔlemad tundsid end nÀhtuna.
Kui teised kĂŒsisid, miks just nemad,
nad ei osanud vastata.
Aga iga kord, kui ĂŒks neist ĂŒtles:
âMa palvetan su eest,â
teine tundis:
âSee ei ole lihtsalt armastus. See on hoolitsus, mis ulatub isegi minu vaikusesse.â
Aastad möödusid, aga midagi ei kadunud.
Sest nende armastus ei ehitatud sĂ”nadele, vaid sĂŒgavusele.
Mitte kingitustele, vaid mĂ€lestustele, mis sĂŒndisid vaikses imes.
Sest kui kĂ”ik muu möödus, jĂ€i ĂŒks asi alles: See tunne, et oled olnud ime â kellegi jaoks, ja keegi on olnud ime â sinu jaoks.![]()

