Ta ei sündinud enesekindlana. Ta ei ärganud ühel hommikul valgustatuna.Ta kandis endas aastaid tükke, mis ei tahtnud sobituda.Valusaid sõnu, mis olid öeldud hetkedel, kui ta oleks vajanud vaikust.Puudutusi, mis ei kandnud hoolimist.Lubadusi, mis murdusid just siis, kui ta oli kõige haavatavam. Ta oli uskunud, et armastus tähendab ootamist. Leppimist. Kohanemist.Et tema väärtus peitub selles, kui […]
Naine, kes elab armastuses, mitte haavas💝 Read More »
Elus on valikuid, mis tunduvad hetkeks kasulikud, kuid aastate pärast hakkavad elama oma elu.Nad kasvavad sõnadest suuremaks ja muutuvad õppetunniks, mis jääb…kuni mõistad, mida sa oled loonud. Sellest loost ei alga keegi kui pahatahtlik.On vaid hirm ja vajadus, lootus ja mugavus.Aga iga põhjus sünnitab tagajärje.Ja karma ei unusta, isegi kui meie unustame. Noormees seisis kord
Karma ehk põhjuse ja tagajärje seaduse lugu “Peegli taga ootab valgus”💛 Read More »
Ta ei teadnud, kust see mõte tuli. Või pigem — sisemine hääl, mis ilmus justkui ei kuskilt, kuid kõlas tuttavalt. See polnud vali. See ei käskinud. See ütles ainult: „Iga mõte, tunne, sõna ja tegu on seeme, mille vili küpseb sinu teadvuses.“ Ta jäi seisma. Nagu oleks keegi tema sees midagi äratanud. Kas see tähendas,
Ühel vaiksel sügishommikul istus õpetaja koos oma õpilasega vana tamme all. Tamm oli hall ja väärikas, tema okstel istus üksik öökull – vaikne, liikumatu, justkui osa puust endast. Õpilane jälgis lindu ja küsis:„Õpetaja, miks öeldakse, et öökull on tark?“ Õpetaja naeratas ja vastas:„Sest ta on õppinud kuulama rohkem kui rääkima. Iga heli, iga liikumine metsas
Targa öökulli õpetus🦉 Read More »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Read More »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.
Bô Yin Râ, kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken, oli saksa vaimne õpetaja, poeet ja kunstnik, kelle pärand hõlmab nelikümmend raamatut ja ligi kahesada maali. Tema teosed keskenduvad inimese vaimsele arengule, eneseteadvustamisele ja sisemise rahu saavutamisele. Siin on mõned tema tsitaadid: „Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui
Bô Yin Râ tsitaate, tarkuseteri Read More »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on