Eesti vanasõnad – võlg

Võla, mis enne jüripäeva tehtud, maksab lojus, mis
pärast, põld.
Võlg võõra oma.
Võlg teeb vaese orjaks.
Ei kirikupäev võlgu jää.
Veli võlg võttes, vennikene makstes.
Mis lusikaga võetud, tuleb kulbiga tasuda.
Lusikaga antud, kulbiga võetud.