Ralph Waldo Emerson: “Kõige hullem väsimus on elamata elu kurnatus.”
See Ralph Waldo Emersoni tsitaat tabab sügavalt elu tõelist olemust. Ta ei räägi siin füüsilisest väsimusest, vaid vaimsest ja hingelisest kurnatusest, mis tekib siis, kui inimene elab ilma eesmärgi, kire või tähenduseta.
Elamata elu kurnatus võib väljenduda mitmel moel:
Kui inimene elab vaid kohustuste ja ootuste järgi, kuid ei järgi oma südant.
Kui inimene lükkab pidevalt oma unistusi edasi, kuni avastab, et energia nende elluviimiseks on ammu kulutatud.
Kui elu on täis rutiini, kuid puudub tõeline kohalolu ja vaimustus.
See tsitaat tuletab meelde, et tegelik väsimus ei tule tegutsemisest, vaid tegutsemata jätmisest. Kui inimene elab täisväärtuslikult – kuigi see võib olla füüsiliselt kurnav –, toob see hoopis rahulolu ja jõudu. Kui aga elu jääb elamata, tekib sügav tühjus, mis võib olla raskem kanda kui ükski füüsiline koorem.