Ta oli noorena armastanud mitmel moel.
Ta armus unistusse, vaatas silmadesse, ootas sõnumeid ja lootis. Lootis, et keegi näeb teda nii, nagu ta nägi teisi. Et keegi mõistab teda ilma, et ta peaks ennast lõputult seletama.
Aga enamik armastusi, mida ta oli kogenud, olid nagu tuuleiilid — need puudutasid, liigutasid, kuid ei jäänud püsima. Neis oli kirge, ent mitte juurt. Oli lubadusi, aga mitte juurtunud kohalolu.
Ta õppis. Mitte kibestudes, vaid sügavamale kuulates.
Mitte armastust kahtluse alla seades, vaid mõistes, et tõeline armastus ei ole tunne, mida oodata – vaid seisund, mida elada.
Ta avastas, et tõeline armastus ei tule nõudmisega, vaid kohaloluga.
See on mees, kes ei pĂĽĂĽa teda muuta, vaid aitab tal kasvada.
See on vaikne koosolemine, kus sõnad ei pea alati olema, sest turvalisus elab pilgus ja puudutuses.
Ta mõistis, et armastus ei ole see, kui keegi sind „valib“, vaid kui sind nähakse – iga päev, uuesti ja uuesti, ka siis, kui sa oled väsinud, vaikne või haavatud.
Tõeline armastus ei küsi temalt täiuslikkust.
Ta võib olla lohakas hommikuti, katkine õhtuti, mõtlik öösel.
Ja ikka… on seal keegi, kelle silmad ei vaata mööda, vaid sĂĽgavamale.
Tõeline armastus annab ruumi – mitte selleks, et eemale tõmbuda, vaid et hingata koos, mitte läbi teineteise, vaid üksteise kõrval.
Ta elab nĂĽĂĽd armastuses, mitte armastuse ootuses.
Ta teeb oma hommikukohvi kahe tassi jagu, aga mitte harjumusest – vaid tänutundest.
Ta kallistab meest mitte selleks, et saada, vaid et jagada.
Ta kuulab teda isegi siis, kui mõtted on mujal, sest ta teab, et kuuldud tunne on väärtuslikum kui kuulmata lugu.
Ta ütleb „aitäh“ ka lihtsate asjade eest.
Sest tõeline armastus pole mitte suurte kingituste säras, vaid igapäevase hoolimise vaikuses.
Ta teab nĂĽĂĽd:
Tõeline armastus ei pane südant valutama ega vaeva mõtteid kahtlusega.
Tõeline armastus ei ärka hommikul küsimusega „kas ma olen piisav?“, vaid vastusega „ma olen hoitud“.
Ja kui keegi temalt kĂĽsiks:
„Kuidas sa tead, et see ongi tõeline armastus?“
Ta naerataks. Mitte suuga, vaid silmadega.
Ja vastaks vaikselt: „Sest ma ei pea teda armastama. Ma lihtsalt elan selles armastuses. Nagu hingan. Nagu olen.“