Neale Donald Walsch on ütelnud: “Endale andestamine on see, et kõik andestused sealt algavadki”.
Tihti juhtub meie elus nii, et meid mõistetakse valesti, saame haiget ja meie hinge lüüakse sügavaid haavu või siis kogeme hülgamist. Meil kõigil tuleb õppida andestama, et halb minevikus ei rikuks head tulevikus.
Meid inimesi ühendab sarnane omadus, me kõik eksime palju. Keegi ütles kord nii, et igal inimesel peaks olema piisavalt suur surnuaed, kuhu matta on lähedaste eksimused.
Ainuke viis kuidas oma suhteid omaste, abielu, sõprade ja töökaaslaste vahel saavad ellu jääda, on läbi andestuse. Andestus pole lihtne asi, see nõuab seesmist tugevust.
Endale ja teistele andestamine on lihtsalt ühe ja sama jõe kaks erinevat hoovust ning mõlema voolu takistab või peatab täielikult pahakspanu tamm. Kui see tamm aga maha murda, saavad mõlemad hoovused vabalt voolata.
Andestus tähendab tähelepanu suunamist teiste inimeste süüdistamiselt iseenda rahulolule. Tõelist andestust ei saa võtta kui õilsat otsust, mis haavatasaanud tunnetele tervenemise toob.
Andestamine peaks olema see, et sa kustutad pahateo ära. Kustutad ära ja seda nagu polekski olnud, sinu kõvakettal seda enam ei ole. Selle inimese nime all ei ole enam seda pahategu, sa ei seosta inimest enam selle pahateoga. Sa ei räägi teistele, et „Vaata, mis ta ükskord tegi!“, sa ei hoiata inimesi, et „Ta on selline ja võib ka sulle midagi niisugust teha“.
Bruce Lee on öelnud: “Eksimusi saab alati andeks anda, kui on julgust neid tunnistada.”
Eckhart Tolle on kirjutanud: “Hetkel, mil sa tõeliselt andestad, saad sa tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele.”
Mahatma Gandhi on öelnud: “Andestamine on on ainult julgete inimeste tegu. Nõrgad ei tule sellega toime ja kannatavad seetõttu edasi“.
