Funktsionaalfilosoofiline vastus

On inimesi, kes kannavad endas vaikset, kuid püsivat tunnet: „Ma olen justkui alati natuke võõras.“
See tunne võib olla tööl, peres, sõprade juures või isegi kohtades, kus keegi otseselt midagi ebameeldivat ei tee. Justkui oleks kõik korras, aga mina ise ei mahu sinna päriselt sisse.

Sageli püütakse seda tunnet seletada madala enesehinnangu, vale töökoha või halbade suhetega. Mõnikord need põhjused ka kehtivad. Aga väga sageli on põhjus hoopis sügavam ja lihtsam.

Üleliigsuse tunne ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti

Kui inimene tunneb end igal pool üleliigsena, siis enamasti ei ole probleem temas, vaid selles, et tal puudub koht, kus ta saab lihtsalt olla.

Üleliigsus ei teki sellest, et inimene on kasutu.
Üleliigsus tekib siis, kui inimene ei tunne end kusagil kodus, selle suuremas mõttes. Kodu on füüsiline, emotsionaalne ja mõtlemise turvaline keskkond.

Kui kodu puudub, muutub kogu maailm hooviks (hoov on kõik on on kodust väljaspool)

Hoovis peab inimene:

• olema valmis,

• sobituma,

• panustama,

• õigustama oma kohalolu.

Kui kogu elu on hoov, siis tekib paratamatult tunne:
„Ma pean siin olema põhjusega. Ja kui põhjust ei ole, siis olen ma nagu üleliigne.“

Kodu on ainus koht, kus kohalolu ei vaja õigustust.

Kui sellist kohta pole – ei füüsilist, emotsionaalset ega mõttelist –, siis hakkab inimene igal pool tundma, et ta on justkui liigne detail süsteemis.

Kolm tasandit, kus üleliigsuse tunne tekib

1. Füüsiline tasand – keha ei leia kohta

Kui kehal pole paika, kus ta saab lõdvestuda, siis on inimene kõikjal kergelt pinges. See väljendub rahutuses, väsimuses või tundes, et “ma ei tea, kuhu end panna”.

Keha ütleb vaikides:
„Ma ei ole siin päriselt oodatud.“

2. Emotsionaalne tasand – tunded ei mahu ruumi

Kui inimene tunneb, et ta peab oma tundeid pidevalt kohandama – olema väiksem, vaiksem, tugevam või mugavam –, siis tekib tunne, et tema olemus on liigne.

Ta ei tunne, et teda tõrjutakse.
Ta tunneb, et tema pärisolemine ei mahu ruumi.

3. Mõtteline tasand – mõte otsib pidevalt õigustust

Kui inimesel pole kohta, kus mõtted võivad olla lõpetamata ja lihtsad, hakkab ta ennast pidevalt jälgima:

• kas ma ütlesin õigesti?

• kas ma olen kasulik?

• kas ma sobin siia?

Selline mõistus ei puhka. Ta püüab lunastada inimese olemasolu.

Miks see tunne tekib ka üdini heade inimeste seas

Üleliigsuse tunne ei kao automaatselt heas seltskonnas või armastavas peres. Kui inimese sisemine kodu pole paigas, ei tunne ta end turvaliselt ka välises headuses.

Siis võib juhtuda, et inimene:

• lahkub varem,

• hoiab distantsi,

• muutub nähtamatuks,

• või vastupidi – pingutab üle, et oma kohta õigustada.

Kõik need on viisid, kuidas ellu jääda ilma koduta.

Mida üleliigsuse tunne tegelikult ütleb

See tunne ei ütle:
„Sa ei sobi.“

Ta ütleb:
„Sul ei ole kohta, kus sa ei pea sobima.“

Ja see on väga suur vahe.

Kust alustada

Üleliigsuse tunne ei lahene sellega, et leida uue töö, uue suhte või uue rolli. Need võivad aidata, aga nad ei lahenda algpõhjust.

Algus võib tunduda lihtne, kuigi mitte alati kerge:

• Leia kasvõi üks koht, kus sa ei pea midagi andma.

• Luba endale hetk, kus sa ei ole projekt ega roll.

• Küsi endalt: „Kus ma saan olla ilma põhjenduseta?“

See on kodu esimene piir.

Kokkuvõtteks

Inimene ei tunne end üleliigsena mitte seetõttu, et teda on liiga palju – vaid tal pole kohta, kus ta on lihtsalt kõige jaoks mõõdus.

Kui kodu hakkab tekkima – olgu väike, vaikne ja tagasihoidlik –, siis hakkab ka maailm muutuma.

Ja ühel hetkel avastab inimene, et ta ei pea enam igal pool küsima:
„Kas ma sobin?“

Sest tal on koht, kuhu ta juba kuulub.