Funktsionaalfilosoofiline vastus

Kui inimene küsib: „Miks töö juures minusse inimesed tihti halvasti suhtuvad?“, siis funktsionaalfilosoofia ei alusta süüdlaste otsimisest, vaid funktsiooni (meeskonnas olemise ülessane) vaatlusest.

Funktsionaalfilosoofia järgi ei suhtle inimesed omavahel ainult isiksuste tasandil – nad reageerivad funktsioonidele, mida teine inimene keskkonnas hoiab või käivitab.

Sageli ei ole küsimus selles, milline sa oled, vaid mida sa ruumis esile tood.

Sa näiteks kannad funktsiooni, mis paljastab tasakaalutuse

Kui sinu kohalolu, küsimused, tööstiil või ausus toovad nähtavale:

  • ebaõigluse

  • mugavuse

  • vastutuse puudumise

  • sisemise ebakindluse

siis süsteem tunneb end ohustatuna, isegi kui sa ise ei ründa kedagi.

Inimesed ei reageeri sinule, vaid sellele, mida nad sinu kaudu endas näevad.

Funktsioon ei vaja õigustust

Funktsioon ei pea meeldima.
Süda ei küsi, kas aju tahab verd.
Immuunsüsteem ei küsi, kas viirus solvub.

Kui sinu loomulik olek:

  • küsib „miks“

  • ei mängi kaasa näilises rahus

  • ei allu vaikivale ebaõiglusele

siis sa häirid näilist tasakaalu, mis tegelikult juba on katki.

Halvustamine on tagasiside, mitte hinnang

Funktsionaalses vaates on halb suhtumine õpetav signaal, mitte isiklik rünnak.

See ütleb:

Siin on süsteemis midagi, mis ei talu peeglit.“

Mida tugevam on vastureaktsioon, seda suurem on sisemine pinge süsteemis – mitte sinus.

Küsimus ei ole „mis mul viga on“, vaid „mis funktsiooni ma täidan“

Kui sa küsid ainult: „Mis mul viga on?“, jääd isiksuse tasandile.
Kui küsid:
„Mida minu kohalolu siin esile toob?“, liigud mõistmise tasandile.

Sageli selgub siis:

  • sa ei ole probleem

  • sa oled indikaator

Funktsioon ei kao – ta leiab koha

Kui keskkond ei ole valmis sinu funktsiooniks, tekib konflikt.
Kui keskkond on küps, tekib koostöö.

Funktsioon ei küsi luba –
ta otsib
õiget resonantsi.

Kokkuvõte
Kui sinusse suhtutakse halvasti, ei tähenda see automaatselt, et sa teed midagi valesti.
Väga sageli tähendab see, et sa
tood nähtavale midagi, mida teised ei ole valmis nägema.

Funktsionaalfilosoofia ei küsi:

Kuidas ma saaksin sobituda?“

vaid:

Kus on minu funktsioon päriselt vajalik?“

Ja see küsimus viib alati rahulikuma, ausama ja lõpuks ka turvalisema tasakaalu poole.

Lahendus funktsionaalsest vaatenurgast

Kui töö juures tekib korduv pinge, siis järgmine samm ei ole enda mahasurumine ega teiste süüdistamine, vaid funktsiooni häälestamine keskkonnale.

Funktsionaalfilosoofia järgi ei ole küsimus kas sa oled vale, vaid kuidas sinu funktsioon parasjagu väljendub.

Küsi ausalt, mitte süüdistavalt

Kas ma olen liiga otsekohene?
Otsekohesus ise ei ole probleem.
Probleem tekib siis, kui keskkond ei ole valmis tõde kuulma
ilma kaitsemehhanisme käivitamata.

Lahendus:

  • Ära loobu selgusest, aga ära ole kärsitu

  • Anna tõele aega ja vormile sobituda, mis ei murra, vaid avab

Kas ma olen liiga tagasihoidlik?
Tagasihoidlik inimene võib kanda tugevat funktsiooni, kuid jääda nähtamatuks.
Süsteem ei oska reageerida sellele, mida ta ei märka.

Lahendus:

  • Ära muutu lärmakaks

  • Muuda oma kohalolu märgatavamaks – ütle rahulikult, mida sa teed ja miks

Kas ma ei püüa piisavalt sulanduda kollektiivi?
Sulandumine ei tähenda enese kaotamist.
Kollektiiv vajab sageli just neid, kes
ei sulandu automaatselt, vaid hoiavad süsteemi elus.

Lahendus:

  • Loo kontakt, mitte maske

  • Väikesed inimlikud sillad (huvi, kuulamine, kohalolu) vähendavad vastupanu

Erista sisu (mõttemaailm) ja vorm (liikumine)

Funktsioon võib olla õige, kuid vorm vale aja või koha jaoks.

  • Sisu = mida sa tood süsteemi

  • Vorm = kuidas see kohale jõuab

Lahendus:

  • Sisu ära muuda, kui see on aus

  • Vorm on paindlik ja õpitav

Õpi lugema keskkonna valmisolekut

Iga kollektiiv on erinevas arenguetapis.
Sama inimene võib ühes kohas olla väärtus, teises ohutunne.

Lahendus:
Küsi endalt:

  • Kas see keskkond otsib lahendusi või rahu näivust?

  • Kas siin on ruumi küsimustele või ainult rollidele?

Kui vastus on „ainult rollidele“, ei ole probleem sinus – vaid keskkonna arengupiiris.

Ära püüa meeldida, püüa olla arusaadav

Meeldimine on ego tasand.
Arusaadavus on funktsionaalne tasand.

Lahendus:

  • Selgita oma motiive, mitte ära õigusta ennast

  • Selgus rahustab süsteemi

Kõige olulisem: ära murra oma funktsiooni

Kohanemine ei tohi muutuda enesest loobumiseks.

Kui lahendus eeldab:

  • vaikimist, kui peaks rääkima

  • mängimist, kui peaks olema aus

  • enese vähendamist, et teised ei tunneks ebamugavust

siis see ei ole lahendus, vaid funktsiooni allasurumine.

Kokkuvõte – praktiline sisemine kompass

Kui suhted tööl on pingelised, küsi endalt rahulikult:

  • Kas mu sisu on aus?

  • Kas mu vorm on kohandatav?

  • Kas see keskkond on valmis minu funktsiooniks?

Kui esimene vastus on „jah“ ja viimane „ei“, siis ei ole vaja ennast parandada – on vaja õiget kohta, õiget aega või õigemat väljendusviisi.

Funktsioon ei kao kunagi.
Ta kas
leiab koha või ootab küpsemist.

Lisa: kas põgenemine on lahendus?

Kõige lihtsam on põgeneda probleemi eest – vahetada töökohta, vaikida, tõmmata end tagasi või „mitte välja paista“.
See leevendab pinget kiiresti, kuid
ei lahenda funktsiooni.

Funktsionaalfilosoofia järgi ei kao probleem koos keskkonnaga, kui funktsioon ise jääb mõistmata.
Sama muster võib ilmneda uues kohas, uute inimeste seas, teises vormis.

See ei tähenda, et lahkumine oleks vale.
Vale on lahkumine
ilma mõistmiseta.

Tark lahkumine küsib enne:

  • Mida see olukord mulle õpetas?

  • Milline minu omadus siin vastupanu tekitas?

  • Kas ma põgenen valu eest või liigun küpsema keskkonna poole?

Kui vastus on liikumine, mitte põgenemine, siis muutub lahkumine arenguks, mitte korduseks.

Lühidalt:
Põgenemine on lihtne.
Mõistmine on vabastav.
Ja mõnikord algab tõeline vabadus alles siis, kui tead,
mille eest sa enam ei põgene.

TAGASI MENNÜÜSSE

Ostukorv