Terav sõna, alandav tegu ja ennekõike boikoteeriv käitumine kahjustavad just neid inimesi, kes on solvuva loomuga, ülitundlikke, madala enesehinnanguga isikuid.
Andestamine on hingeelu avaldus, mida ei anna teha poolikult ja võltsilt.
Ehtne ja ka “tervendav” andeksandmine saab teoks üksnes siis, kui me oleme isiksusena küllalt küpsed ja elutargad, et mõista: solvumine oli täiesti mõttelage, rumal reaktsioon ja andestust ei vaja mitte keegi teine, vaid just meie ise!
Veelgi sügavamalt analüüsides teostame andestamise õigupoolest sellega, et ilmutame südamlikku leplust iseenda suhtes, andestades endale oma kaitsetuse, üksilduse, pettumuse, alaväärsuse, haavuvalt tundliku loomuse, mis kõik võib solvumist põhjustada. Andestamine teistele on tihedalt seotud enda vabastamisega koormavast süütundest. Just see ravibki kõige paremini emotsionaalseid haavu ja teeb meid edaspidi vähem tundlikuks.
Ehtne andestamine toob otsemaid kaasa kergenduse – tunneme end rahulikumalt, õnnelikumalt, tervemini ja…
Õppige armastama, õppige ka mitte solvuma, aga kui solvutegi, siis andestage ruttu. Olge õnnelikud ja armastage teineteist.
