Leena oli alati tundnud, et maailmas on midagi enamat, kui silmaga näha saab. Lapsena veetis ta tunde metsas, vaadeldes puude mustreid ja kuulates tuule sosinaid, mis kõlasid justkui iidsete tarkuste koodidena. Ta uskus, et igal inimesel on oma hingekiri – unikaalne kood, mis peitub sügaval südames ning ootab avastamist.
Aastad möödusid ning elu tõi kaasa argipäeva sagina, mis mattis ta südames olnud vaikse hääle. Ta töötas linnas, täites tabeleid ja järgides kellalööke, ent igal õhtul, kui ta vaatas tähti, tundis ta kerget kõditust hinges – justkui keegi sosistaks, et ta peab midagi mäletama.
Ühel päeval sattus Leena vanasse raamatupoodi, kus tema pilk peatus tolmuse kaanega raamatul: “Hingekirjad ja maailma peidetud koodid”. See tundus kutse. Ta avas raamatu ning luges:
“Iga hing kannab endas kirja, mida ainult tema suudab lugeda. Kui sa selle koodi avastad, hakkab maailm sulle vastama.”
Sel ööl nägi ta unes sümboleid ja valgusjooni, mis moodustasid sõnu, mida ta ei mõistnud, kuid tajus sügavalt. Hommikul ärgates tundis ta, et midagi on muutunud. Kui ta astus tänavale, märkas ta, et inimesed naeratasid rohkem, puud sahisesid justkui tuttavas rütmis ja tuul mängis tema juustes nagu vana sõber.
Ta mõistis, et tema hingekirjakood ei olnud midagi keerulist või kauget. See oli tema sees kogu aeg olnud – peidus väikestes hetkedest, sügavas kohalolus ja usalduses elu vastu. Tema kood oli armastus maailma vastu, oskus näha ilu detailides ja jagada oma valgust teistega.
Sellest päevast alates hakkas ta kirjutama – mitte tabeleid, vaid lugusid, mis puudutasid inimeste südameid. Ja igaüks, kes neid luges, tundis, nagu oleks saanud killukese enda hingekirjast tagasi.
Sest kui me kuulame oma hinge, hakkab maailm meile sosistama meie koodi.
Kas ka sinul on tunne, et maailm saadab sulle märke? 
