„Miks sa kogu aeg meenutad minu mineviku vigu?“ küsis mees naiselt, vaadates teda segaduses ja pisut haiget saanuna. „Ma arvasin, et sa oled need andestanud ja unustanud.“
Naine peatus hetkeks, tema silmad olid täidetud rahuliku kindlusega. Ta naeratas pehmelt ja vastas: „Ma olen need andeks andnud ja unustanud.“
Mees kehitas õlgu. „Siis miks sa neid ikka aeg-ajalt esile tood?“
Naine vaatas talle otse silma. „Ma soovin kindel olla, et sa ikka mäletad, et ma olen need andestanud ja unustanud,“ ütles ta tasa, kuid sõnade taga oli midagi sõnastamatut.
„Kas see tähendab, et ma ei tohi enam kunagi eksida?“ küsis mees ettevaatlikult, nagu astuks õrnal pinnal.
Naine raputas pead. „Ei, see tähendab, et ma armastan sind piisavalt, et andestada, ja tahan, et sa armastaksid iseennast piisavalt, et mitte korrata oma vigu. Meie andestus ei tohiks olla lihtsalt paberile kirjutatud sõnad. See on osa meie kasvust ja sidemest.“
Mees mõtles hetke ja nõjatus siis lähemale. „Sa ei meenuta neid selleks, et mind karistada, vaid selleks, et mõlemad saaksime edasi liikuda ja olla paremad. Kas pole nii?“
Naine naeratas. „Just. Kui me oleme minevikus kinni, ei saa me olevikus kasvada. Aga mäletamine, kust me tulime, aitab meil hoida sihti, kuhu tahame jõuda.“
Sellest hetkest alates ei olnud nende vestlused mineviku üle enam koormavad. Need muutusid sildadeks, mis viisid paremate arusaamade ja tugevama suhte poole.
Andestus pole ainult unustamine, vaid ka õppetund, mis tuletab meelde, kui kaugele me oleme jõudnud ja kuhu võime edasi minna. Tähtis pole mitte ainult andeks andmine, vaid ka oskus kasvatada mõistmist ja hoolivust oma suhteid süvendades.