Inspireeriv lugu “Armastuse jõud”💖

Pärimustarkus: „Tuld peab toitma, muidu jääb vaid külm tuhk.”

Miia ja Erik olid olnud koos juba aastaid. Nende suhe oli läbi elanud kirglikke torme ja vaikseid päikeseloojanguid, ent aja jooksul oli midagi muutunud. Väikesed asjad, mis kunagi tundusid erilised, olid saanud tavaliseks. Armastus, mis alguses oli kirglik ja vankumatu, oli hakanud meenutama harjumust – midagi, mis lihtsalt oli, mitte midagi, mida väärtustada.

Miia istus aknal ja vaatas vihmapiisku, mis libisesid mööda klaasi alla. Ta tundis tühjust, mida ta ei osanud seletada. Ta armastas Erikut, kuid midagi oli muutunud – kas armastus lihtsalt kaob ajaga või oleme meie need, kes lõpetavad selle toitmise?

Samal ajal istus Erik köögis ja keris hajameelselt oma telefoni. Ta tundis, et midagi on valesti, kuid ei osanud sõnadesse panna, miks nad enam ei rääkinud nii, nagu varem?

“Ära võta armastust iseenesestmõistetavana.” See lause kõlas Miia mõtetes.

Ühel õhtul, kui nad vaikides laua taga istusid, tõstis Miia lõpuks pilgu ja küsis:„Kas sina tunned ka, et me oleme hakanud armastust kui midagi tavalist võtma?“

Erik pani telefoni käest ja vaatas talle otsa. See küsimus oli kui peegel – see näitas talle tõde, mida ta polnud tahtnud tunnistada.

“See ei ole mäng,” ütles Miia tasakesi. „See on jõud, mis võib meid ehitada või murda.“

Ja just siis nad mõistsid – armastus ei ole asi, mis jääb kestma ilma hoolitsuseta. Armastus on nagu tuli – kui sa seda ei toida, siis see kustub.

Nad otsustasid taas hakata armastust hoidma, nagu nad tegid suhte alguses. Väikesed žestid – silmside, puudutus, naer, kvalieetaeg, tänulikkus – see kõik tõi tagasi selle, mis oli hakanud kaduma.

Miia mõistis, et armastus ei kao lihtsalt, kuid see võib vaikselt hääbuda, kui me seda ei väärtusta.

Moraal: Ära võta armastust iseenesestmõistetavana. See pole mäng, vaid elav jõud, mis vajab hoolt. Kui sa seda hoiad, ehitab see sind. Kui sa selle unustad, võib see su murda.

Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Armastus on tuli, mida tuleb pidevalt toita, muidu see kustub.
Suhe ei püsi iseenesest – see vajab hoolt ja teadlikku tähelepanu.
Suurimad armastuse žestid ei ole suured teod, vaid väikesed igapäevased tähelepanekud ja hool.
Armastus võib inimese kas üles ehitada või täielikult murda – seega tuleb seda hoida vastutustundlikult.

Lõplik pärimustarkus:
“Armastus on nagu viljapuu – kui sa teda kastad ja hoolitsed, annab ta vilja. Kui sa ta unustad, kuivab ta juurtest peale.”