Ühes kuningriigis elas noor naine nimega Isabel, kes tantsis kui tuul – kergelt, sujuvalt ja väärikalt. Tema liigutustes oli midagi, mis pani isegi kuninga unustama oma mured ja tõi naeratuse lihtsate inimeste näole. Ta ei olnud lihtsalt tantsija – ta oli kehastus graatsiast, mis kandis endas midagi sügavamat kui ilu.
Ühel päeval kutsuti Isabel esinema kuninga õukonda, kus ta pidi tantsima aadlike ees. Kuid kui ta lossi jõudis, märkas ta, et inimesed naersid teenrite üle, pilkasid neid, kes ei kuulunud nende ringi, ja pidasid end paremateks.
Kui muusika algas, ei tõusnud Isabel lavale. Selle asemel kummardus ta vana teenri poole, kes oli just pillanud veekannu, ja aitas tal selle üles korjata. Terve saal vaikis. Keegi polnud varem näinud, et keegi nii õrn ja väärikas kummardaks nii madala staatusega inimese poole.
Siis tõusis Isabel ja hakkas tantsima. Kuid see polnud enam lihtsalt tants – see oli sõnum. Iga tema liigutus rääkis lugusid mitte uhkusest ja võimust, vaid õrnusest ja väärikusest. Ta tantsis nii, et isegi kuninga südames sündis taipamine – tõeline graatsia ei ole mitte ainult ilu, vaid oskus hoida väärikust igas olukorras, olgu see kuninga lossis või lihtsas külatänavas.
Pärast etendust tõusis kuningas pĂĽsti ja ĂĽtles: “Täna õpetas ĂĽks tantsija mulle, et graatsia ei ole mitte see, kuidas sa astud, vaid see, kuidas sa teisi tõstad.”
Ja sellest päevast peale ei hinnatud Isabeli mitte ainult tema oskuse, vaid ka tema hinge väärikuse tõttu.
Sest tõeline graatsia pole ainult liikumine – see on viis, kuidas me maailma puudutame.
Sümboolne pilt graatsiast – elegantne tantsija, kes esineb kuninglikus saalis, kuid samal ajal ulatab käe abivajajale, näidates tõelist väärikust.