Oli kord mees nimega Dario, kes elas linnas, kus igaĂŒhe vÀÀrtust mÔÔdeti sellega, kui palju kulda ta omas vĂ”i kui kĂ”rgele ta oli elus jĂ”udnud. Dario oli osav peeglikunstnik â ta lihvis ja kaunistas peegleid, nii et need peegeldasid maailma veelgi ilusamana, kui see tegelikult oli.
Kuid ĂŒks asi vaevas teda â kuigi tema peeglid olid kaunid, nĂ€gi ta igas nĂ€os, mis neisse vaatas, kas kadedust vĂ”i uhkust. Inimesed ei vaadanud peeglisse, et nĂ€ha iseennast, vaid selleks, et vĂ”rrelda end teistega. âKas ma olen ilusam? Rikkam? Olulisem?â kĂŒsisid nad endalt.
Ăhel pĂ€eval tuli Dario juurde vana naine, kelle silmad olid targad ja rahulikud. Ta ulatas talle kuldse tööriista ja ĂŒtles: âMiks sa peegeldad seda, mida inimesed niigi nĂ€evad? Loo neile peegel, mis nĂ€itab seda, mida nad nĂ€gema peaksid.â
Dario mĂ”tles kaua ja hakkas siis meisterdama uut peeglit. Kui see lĂ”puks valmis sai, polnud see tavaline peegel â see ei peegeldanud vĂ€list ilu ega rikkust. See nĂ€itas inimese hinge â tema hirme, tema unistusi, tema tĂ”elist olemust.
Kui linnarahvas peeglisse vaatas, olid mĂ”ned ehmunud, sest nad nĂ€gid seal mitte oma kulda ega uhkust, vaid oma kade meele ja rahulolematuse varje. Kuid need, kes julgesid sĂŒgavamalt vaadata, hakkasid muutuma. Nad mĂ”istsid, et nende vÀÀrtus ei sĂ”ltu teistest, vaid sellest, milline inimene nad tegelikult olid.
Peagi ei vajanud keegi enam peeglit selleks, et tunda end vÀÀrtuslikuna â nad Ă”ppisid nĂ€gema oma tĂ”elist sĂ€ra ka ilma vĂ€lise kinnituse ja vĂ”rdluseta.
Ja Dario mĂ”istis, et suurim kunst ei ole mitte peeglite loomine, vaid inimeste aitamine nĂ€ha end sellisena, nagu nad tĂ”eliselt on â vÀÀrtuslikud, piisavad ja alati vĂ”imelised kasvama.
Sest inimese loomus ei ole kivisse raiutud â see on meistriteos, mida saab kujundada armastuse ja kaastundega.![]()
![]()

