Kord oli naine, kes elas imeilusas, kuid nähtamatus puuris. See puur polnud tehtud metallist ega klaasist, vaid sõnadest ja pilkudest, mis teda ümbritsesid. Tema partner oli meisterlik kunstnik, kes oli osavalt kudunud puuri armastuse, süüdistuste ja naeratuste segust.
Päevast päeva tundis naine, et õhk tema ümber muutub raskemaks. “Kas ma olen tõesti nii nõrk, kui ta ütleb? Kas ma pole tõesti midagi väärt?” Need küsimused keerlesid tema peas nagu marutuul, kuid ta ei julgenud neid kunagi välja öelda. Tema elu oli pidev kõndimine habrastel munakoortel, lootes, et ta ei astu ühtegi valet sammu.
Ühel päeval, kui naine tundis end eriti ahistatuna, leidis ta mahajäetud mägirajalt vana päeviku. Selle kaaned olid pragunenud ja lehed kollased, kuid sisse kirjutatud sõnad tõmbasid teda nagu magnet. “Elu võib olla raske, kuid see on ka imeilus. Kõik, kes tunnevad, et nad on unustanud, kuidas lennata, peavad esmalt õppima, kuidas oma haavu tervendada.”
Päevikust sai naise uus kaaslane. Ta kirjutas sinna oma hirme ja unistusi – asju, mida ta polnud aastaid kellelegi julgenud usaldada. Tema sõnad voolasid vabalt, ja iga kirjutatud lausega tundis ta end kergemana. Ta mõistis, et puuri võti oli kogu aeg tema enda sees olnud.
Ühel hommikul, kui päike tõusis mägede kohale, otsustas ta teha midagi, mida ta polnud kunagi julgenud. Ta astus oma partneri ette ja ütles: “Ma olen väärtuslik. Olen vääriline. Ja ma keeldun enam elamast hirmus.” Need sõnad raputasid puuri, mis oli teda nii kaua kinni hoidnud.
Partner naeris alguses, siis karjus, kuid naine ei lasknud end murda. Iga kord, kui ta kuulis sõnu, mis olid mõeldud teda lõhestama, tundis ta enda sees uut jõudu. See polnud enam tema hääl üksi, vaid ka tema südamesse kogunenud unistuste ja kirjutatud sõnade kaja.
Mõni aeg hiljem, kui naine mäenõlvale tõusis, tundis ta lõpuks, et õhk on puhas ja kerge. Ta vaatas alla orgu, kus tema vana elu asus, ja tõstis pea taeva poole. Seal, pilvede kohal, tundis ta tiibu kasvamas – tiibu, mida ei saanud keegi enam murda.
Loo moraal: Tõeline vabadus algab hetkel, kui sa mõistad oma väärtust. Isegi kõige raskemates olukordades on sul jõud purustada nähtamatud ketid ja luua elu, mis väärib elamist. Meie tiivad ei ole tehtud sulgedest, vaid julgusest ja enesearmastusest.
