Pärimustarkus: „Mõned tulevad, et tuua valgus, mõned tulevad, et õpetada varju väärtust.”
Oli sumedalt vaikne õhtu, kui naine istus oma lemmikpingil mere ääres. Ta vaatas, kuidas lained aeglaselt randa veeresid ja kaugusesse kadusid – just nagu mõned inimesed tema elus. Ta oli alati uskunud, et kõik, kes tema teele satuvad, jäävad sinna igaveseks. Aga elu õpetas talle teisiti.
Aastate jooksul oli ta näinud, kuidas mõned inimesed tulid tema ellu tugevate lubadustega, kuid aja möödudes hajusid nad kaugusesse nagu sügisesed lehed tuules. Ta oli püüdnud neist kinni hoida, kuid mida rohkem ta klammerdus, seda kiiremini nad kadusid. Alles hiljem mõistis ta, et see pidi nii olema.
“Su elus saabub hetk, kui mõistad: kes on oluline…”
See hetk saabus siis, kui ta oli raskustes. Kes jäi? Kes ulatas käe, kui ta kõige rohkem vajas? See polnud see, kes alati lubas jääda, vaid see, kes ilma sõnadeta lihtsalt oli olemas.
“…Kes kunagi ei teinud…”
Siis oli neid, kes ütlesid õigeid asju, kes naeratasid õigel ajal, kuid kui elu tõi väljakutseid, polnud neid enam kuskil. Mitte kunagi polnud neid tegelikult olemas – nad olid vaid mööduvad varjud tema eluteel.
“…Kes enam ei tee…”
Naine mäletas ka neid, kes olid kunagi tema maailmas säranud nagu tähed, kuid ühel hetkel nende valgus hääbus. Kas nad olid muutunud? Või oli muutunud tema? Mõned inimesed ei olnud määratud jääma – nad olid õpetajad, kelle roll tema loos oli ajutine.
“…Ja kes jääb alati armastama.”
Aga siis olid need, kes ei vajagi suuri sõnu. Need, kelle armastus ei sõltunud ajast, tingimustest ega vahemaast. Need, kes mõistsid teda isegi siis, kui ta iseennast ei mõistnud. Need, kes ei vajanud tema täiuslikkust, vaid armastasid ka tema haavatavust.
“Nii et ära muretse inimeste pärast oma minevikust; sellel on põhjus, miks nad ei jõudnud sinu tulevikku.”
Naine vaatas horisondi taha kaovatele lainetele ja hingas sügavalt sisse. Ta enam ei kurvastanud nende pärast, kes olid lahkunud. Nad olid osa tema loost, kuid mitte selle lõpust.
Elu oli teda õpetanud, et mõned inimesed on vaid peatused teel, kuid mõned on sihtkohad. Ja tema südames oli rahu, sest ta teadis, et need, kes pidid jääma, olid ikka veel tema kõrval.
Moraal: Mitte kõik inimesed ei ole määratud meie ellu jääma. Mõned tulevad õppetundidena, mõned toovad ajutist valgust, kuid tõelised inimesed jäävad – mitte sõnade, vaid tegudega. Usalda elu ja lase lahti neist, kes ei olnud mõeldud sinu tulevikku kuuluma.
Selles loos kajastub pärimustarkus mitmel tasandil:
✔ Looduslikud sümbolid (meri, lained, lehed) peegeldavad elu muutlikkust ja suhete ajutisust.
✔ Inimsuhted on tsüklilised – mõned inimesed on ajutised õpetajad, teised jäävad.
✔ Pärimustarkus õpetab, et mõnikord tuleb lasta asjadel ja inimestel minna, et teha ruumi uutele kogemustele ja kasvule.
✔ Usaldus elu ja saatuse vastu on oluline – see, mis peab jääma, jääb, ja mis peab lahkuma, lahkub.
Kas oled kogenud, et mõni inimene kadus su elust, kuid hiljem mõistsid, et see oli vajalik?