Me kõik oleme aeg-ajalt insenerid – mitte kivide ja metalli, vaid mõtete ja vaikimiste maailmas. Mõni sõnamatus, pilk või paus muutub meie sees loodiks, millest sünnib midagi suuremat: oletus. Kui neid ei märgata ega küsita, võib neist kerkida terve loss – ilus ja keeruline, aga üksildane. See on lugu tüdrukust, kes avastas, et tõde ei ela müüri taga, vaid ukse taga.
Miia oli vaikne tüdruk, kelle maailm oli peenelt kootud mõtetest ja vaikusest.
Tal ei olnud vaja palju sõnu – tema kujutlusvõime ehitas terved maailmad pilkudest ja pausidest.
Kui keegi ei vastanud tema sõnumile, ehitas ta mõttes lossi: „Ta vist ei hooli enam.“
Kui keegi möödus ja ei öelnud tere, lisas ta torni: „Ma ilmselt ütlesin midagi valesti. Ma olen tüütu.“
Kui sõber naeris kellegi teise nalja rohkem kui tema oma, tõmbas Miia müürid kõrgeks: „Ma ei ole kunagi olnud piisav. Ma ei olnudki päriselt oodatud.“
Iga oletus sai kiviks.
Ja lõpuks istuski Miia oma peas ehitatud lossis – ilus, keeruline ja üksildane.
Ühel päeval istus ta pargipingil, kui tema kõrvale tuli väike poiss, kelle taskus oli paberist laevuke.
Ta vaatas Miiat ja küsis siiralt: „Miks sa oled kurb?“
Miia muigas nõrgalt.
„Sest kõik on keeruline.“
Poiss ulatas talle paberlaeva. Sellele oli kirjutatud: „Mõtle, kui sa teeksid palju oletusi… aga mitte nende asemel, vaid nende pärast küsiksid?“
Miia vaatas teda üllatunult.
„Kuidas sa teadsid?“
„Sest mu õde on samasugune,“ vastas poiss.
„Ta oletab palju, aga ei küsi kunagi. Nii ei saa keegi teda kunagi päriselt leida.“
Ja siis ta läks. Jäi vaid laevuke Miia pihku.
Sel hetkel tundis Miia, et tema peas ehitatud loss
…
oli küll suur, aga uks oli seestpoolt lahti.
Ta ei lammutanud seda päeva pealt.
Aga ta tegi esimese prao.
Ta saatis sõnumi ja kirjutas juurde:
„Ma tundsin end eemalejäetuna… kas see oli nii või ma lihtsalt oletasin?“
See oli esimene sild teise inimese juurde.
Ja esimene samm välja enda loodud kindlusest.
Oletused on nagu ehitusmaterjal – nendega saab teha kas müüri või ukse.
Ja ainult meie ise teame, kumb neist parajasti kerkib.
Miia lugu tuletab meelde, et me ei pea kõike ise välja mõtlema.
Me võime küsida. Selgitada. Jagada.
Ja sageli just siis – kui me usaldame küsida – hakkab ka teine inimene meid tõeliselt nägema.
„Oletusi võib teha palju – aga igaüks neist peaks lõppema uksega, mitte müüriga.“ 