Kes on Andja?
Andja on inimene, kelle kingitused ei tule ostukeskustest, vaid südame ruumist. Ta on kinkinud taskusse pistetud kivikese, käsitsi kirjutatud kaardi, ajahetke, mil ta lihtsalt kuulas – ja iga kord on ta kinkinud rohkem kui asja: ta on kinkinud tähelepanu, kohalolu ja märkamist.
Tema jaoks on kinkimine palve armastuse nähtavaks tegemiseks.
Intervjueerija (I): Andja, räägi palun – mis teeb kingitusest armastuse keele, mitte lihtsalt žesti?
Andja (A): Kingitusest saab armastuse keel siis, kui see kannab sõnumit: “ma näen sind.”
Mitte “mul oli kohustus midagi tuua”, vaid: “Ma mõtlesin su peale. Ma panin su tunde oma südamesse. Ma tahan, et sa teaksid, et sa oled mulle kallis.”
Kui see tunne on kingituses sees, siis saab asjast sõnum – ja see puudutab.
I: Paljud seostavad kingitusi materiaalsete asjadega. Kas see armastuse keel ei muutu siis tarbimislikuks?
A: Võib muutuda – kui kingituse taga pole mõtet ega kohalolu.
Aga tõelised kingitused ei pea olema kallid. Mõnikord on see leitud sulg, vanaema retsept, üksainus sõna paberil, soe kohv õigel hetkel.
Kui kingitus tuleb armastusest, mitte hirmust ega kohustusest, siis ta kannab valgust, mitte survet.
I: Kuidas ära tunda, et kingitused on kellegi armastuse keel?
A: Kui inimese silmad süttivad, kui talle antakse midagi väikest, aga siirast.
Kui ta ise otsib võimalusi anda – ilma tagamõtteta.
Kui ta hoiab alles kingitusi, mis teiste jaoks on “väiksed”.
Need inimesed ei kogu esemeid – nad koguvad hetki, mida saab käes hoida.
I: Mis juhtub, kui seda armastuse keelt ei mõisteta? Kui partner näiteks ei väärtusta kingitusi?
A: Siis võib armastuse keel jääda tõlkimata.
Inimene tunneb: “Ma annan kogu aeg – ja mulle ei tule midagi vastu.”
Aga võib-olla tuleb teiselt poolt hoopis aega, puudutust või sõnu.
Seepärast on oluline õppida üksteise keelt, mitte ainult rääkida enda oma.
Armastus ei ole ainult andmine – see on ka õppimine, kuidas teine vastu võtab.
I: Mis on kõige ilusam kingitus, mille sina oled saanud?
A: Vaikus.
Üks inimene vaatas mulle kord otsa, pani käe mu õlale ja ei öelnud midagi.
Aga see puudutus ütles: “Ma tean, et sul on raske. Ma ei hakka parandama. Ma lihtsalt olen.”
See oli suurim kingitus – jagamatu kohalolu.
Lõpusõna: Kingitus, mis ei kao
Andja ei jäänud kauaks. Ta tõusis, jättis lauale väikese paberlinnu ja ütles ainult:
“Iga kingitus, mis tuleb armastusest, elab edasi isegi siis, kui asi ise on kadunud.”
Ja tõesti – just sel hetkel mõistsin, et tõelised kingitused on nähtamatud – ja ometi kõige tuntavamad.