Kord nägi üks mees unes, et teeb intervjuud Jumalaga.
“Nii et sa tahaksid mind intervjueerida?” küsis Jumal.
Vastasin: “Kui Teil selleks aega on?”
Jumal ütles naeratades: “Minu aeg on igavik. Mida sa tahaksid küsida?”
Küsisin: “Mis Teid inimeste juures kõige enam hämmastab?”
Jumal vastas: “Lapsena on neil igav ja nad tahavad ruttu suureks saada, hiljem aga tahavad kirglikult muutuda lasteks. Nad ohverdavad tervise raha teenimisele… ja kulutavad siis raha, et tervist taastada. Mõeldes ärevusega tulevikust, unustavad nad oleviku, ja nii pole neil ei olevikku ega tulevikku. Nad elavad nõnda, nagu nad kunagi ei sureks, ja surevad nii, nagu poleks kunagi elanud.”
Jumal võttis mul käest kinni ja me vaikisime veidi aega.
Siis ma küsisin: “Millist õpetust tahaksite Teie kui Isa oma lastele anda?”
Jumal vastas: “Õppigu selgeks, et nad ei saa kedagi sundida ennast armastama. Ainuke, mida nad saavad teha, on lubada ennast armastada. Saagu neile selgeks, et ei maksa võrrelda ennast teistega. Õppigu andestama ja harjutagu andeksandmist.
Õppigu, et ainsa sekundiga võib sügavalt haavata inimesi, keda armastame, ja palju aastaid võib kuluda nende haavade parandamiseks. Õppigu, et rikas pole mitte see, kel on teistest rohkem, vaid see, kes kõige vähem vajab. Õppigu selgeks, et on inimesi, kes teid kirglikult ja kogu südamest armastavad, kuid kes ei oska oma tundeid väljendada. Mõistku, et kaks inimest võivad vaadata ühte ja sedasama asja ja näha seda erinevalt. Õppigu, et ei piisa teistele andestamisest, vaja on andestada ka iseendale.”
“Aitäh, et leidsite minu jaoks aega,” ütlesin alandlikult. “Mida peaksid Teie lapsed veel teadma?”
Jumal naeratas ja sõnas: “Lihtsalt teadke, et ma olen siin…” “ALATI TEIEGA…”
