Ajameistri noorpõlvest – hetkest, mis muutis kõik
Intervjueerija (I): Ajameister, inimesed tunnevad teid kui vaikset rändurit, kes oskab ajaga vestelda. Kuid millal hakkas teie sees aeg teisiti kõlama? Kas oli üks hetk, mis pani teid sellel teel ärkama?
Ajameister (A): Jah, oli üks selline hetk. Ma olin siis veel noor – mitte vanuse, vaid ootuste poolest. Ma arvasin, et elu tuleb vallutada. Kiiresti. Suurelt. Tugevalt.
Ma uskusin, et väärtus sünnib ainult saavutamisest. Ma jooksin ajaga võidu. Ja kaotasin.
I: Mida te kaotasite?
A: Kõigepealt kuulmise. Mitte kõrva, vaid sisemise kuulmise. Ma ei kuulnud enam vaikust. Mu päevad olid täis müra, edujanu, teiste aplausi ootust. Kuni ühel hetkel ma… kukkusin. Ei olnud mingit suurt katastroofi. Lihtsalt… tühi hetk.
Ma istusin tol hommikul mäenõlval, kuhu olin roninud, et “midagi mõista”, aga kõik mõtted vaikisid. See oli esimene kord, kui aeg ei jooksnud minust mööda. Ta istus mu kõrvale.
I: Kuidas te tundsite, et see hetk oli eriline?
A: Sest see ei nõudnud midagi. See ei püüdnud mind kuhugi viia. Ma lihtsalt olin.
Päike ei olnud eredam kui varem. Tuul ei laulnud teistsugust laulu. Aga mu sees avanes ukseke, mille taga polnud vastuseid – oli vaid… rahulolu, et ma hingan.
Ma mõistsin, et kogu mu elu seni oli olnud torm, aga see hetk oli järv. Ja järv ei vaja tõestust, et ta peegeldab.
I: Ja siis te otsustasite…?
A: Ma otsustasin, et ma ei jookse enam ajaga võidu. Ma otsustasin kuulata teda.
Sest aeg ei ole vaenlane. Ta on õpetaja. Aga ainult siis, kui sa lõpetad talle vastu karjumise.
See hetk mäenõlval ei muutnud teda veel Ajameistriks. Aga see muutis ta suunda.
Sest alati on üks hetk, mil inimene mõistab – ta ei pea enam tõestama, et ta elab.
Ta võib lihtsalt elada.
Ja sellest algab tõeline tarkus.