Rahulolematus on tunne, mida me tihti peidame. Me nimetame seda väsimuseks, kriitikaks või isegi “tõe rääkimiseks”. Aga mis siis, kui rahulolematus ei ole seotud maailmaga meie ümber, vaid maailmaga meie sees?
Selles kujuteldavas intervjuus kohtuvad Õpetaja, kes näeb allasurutud tundeid kui teejuhte, ja Õpilane, kes on hakanud märkama, et tema ärritus ei ole alati juhuslik. See vestlus ei anna hinnanguid, vaid kutsub vaatama peeglisse – ausalt ja armastavalt.
🌒 „Kõige valjemad tunded on sageli need, mida me kõige vaiksemalt kanname.“ — Tundmatu autor
„Ärritus on kutse: vaata siia, see pole veel tervenenud.“ — Debbie Ford
Õpilane: Õpetaja… viimasel ajal olen ma hakanud märkama, et mind häirivad inimesed. Mõne naer, mõne riietus, mõne kohalolu. Vahel isegi ilma põhjuseta. Kas see tähendab, et midagi on valesti minus?
Õpetaja: Ei, see tähendab, et sinus on midagi, mis tahab nähtavaks saada. Rahulolematus ei ole viga – see on hinge viis öelda: „Palun kuula mind.“ Kui sind ärritab keegi väljaspool, võib see olla märk, et sisemuses on osa sinust jäänud tähelepanuta.
Õpilane: Aga miks peaks teise rõõm minus pahameelt tekitama?
Õpetaja: Sest võib-olla on sinus endas rõõm, mis on kaua lukus olnud. Kui keegi naerab vabalt, aga sinu sisemine laps ei ole saanud end vabalt väljendada, siis see kontrast võib haiget teha. Me ei ärritu juhuslikult – me ärritume seal, kus on valukoht.
Õpilane: See on natuke ehmatav. Nagu ma oleksin peegel.
Õpetaja: Ja nii see ongi. Teine inimene ei ole sinu probleem – tema on sinu peegel. Kui keegi tundub sulle „liiga palju“, siis küsi endalt: „Mida ma olen endas alla surunud?“ Mõnikord me hülgame osad endast, et olla vastu võetud – aga need osad tahavad tagasi tulla.
Õpilane: Mida ma siis teen, kui mind haarab rahulolematus?
Õpetaja: Peatu. Küsi endalt vaikuses: – „Mida ma tegelikult vajan?“ – „Kus ma olen end unustanud?“ – „Milliseid tundeid ma pole lubanud endal tunda?“ Ausus endaga on esimene samm rahuni.
Õpilane: Kas on mingeid harjutusi, mis aitavad? Vahel on tunne, et ma ei oska ennastki kuulata.
Õpetaja: Kirjuta. Tantsi. Joonista. Hinga. Lase oma tunnetel väljenduda kehakeeles. Ja julge öelda: „Ma vajan.“ See ei ole nõrkus, vaid julgus. Tugev inimene ei ole see, kes ei tunne valu. Tugev on see, kes julgeb oma valu kuulata.
Õpilane: Nii et rahulolematus ei ole midagi, mida peita?
Õpetaja: Ei. Rahulolematus on hinge SOS. Mitte maailmale muutumiseks, vaid sinu enda kohtumiseks. Kui sa lõpetad iseenda eest põgenemise, hakkab maailm sind peegeldama pehmelt – mitte kriitiliselt. Rahu algab aususest.
🌾„Me ei lõpeta kannatamist, peites oma tundeid. Me lõpetame kannatamise, kui kuulame neid.“ — Thich Nhat Hanh
„Rahu ei sünni siis, kui kõik teised muutuvad. Rahu sünnib siis, kui sa julged iseendaga kohtuda.“ — Tundmatu autor
🌙 Iga rahulolematus on kutse. Mitte karistus. Mitte häbi. Mitte süü. See on vaikne koputus: „Ma olen siin. Palun märka mind.“ Me ei pea alati olema rahulikud, et olla väärikad. Mõnikord on kõige sügavam väärikus lihtsalt see, et me ei jäta iseennast – isegi siis, kui meis on segadus.
Kui me kuulame oma hinge sosinaid, ei pea maailm karjuma. Ja äkki, kusagil vaikses kohas, hakkame me tajuma… et rahu ei ole eesmärk. See on tagasitulek.🗣️