Intervjueerija: Täna vestleme Aleksanderiga – mehega, kes usub, et inimesed on ühenduses rohkem, kui nad räägivad. Aleksander, kas telepaatia on Sinu jaoks müstika või teadus?
Aleksander: See on mõlemat. Teadus ütleb, et kõik on energia. Müstika ütleb, et kõik on ühendatud. Telepaatia on sild nende vahel – inimhinge vaikne laine, mis liigub sõnadeta, aga on vahel valjem kui karje. See pole maagia, vaid meele peenhäälestus.
Intervjueerija: Aga kuidas see toimib? Paljud ei usu sellesse, sest “pole tõestust”.
Aleksander: Me oleme harjunud uskuma vaid seda, mida mõõdame. Aga mõtle: kas sa tunned alati ära, kui keegi sinust mõtleb? Või kui keegi siseneb ruumi ja sa “tajud” teda juba enne, kui ta midagi ütleb? See ei ole kokkusattumus – see on sageduse sobitumine.
Intervjueerija: Kas iga inimene on võimeline telepaatiat kogema?
Aleksander: Jah, igaüks. Eriti lapsed – neil pole veel meelefiltreid ega kaitsemüüre. Täiskasvanul on see nagu hääl, mille me oleme vaigistanud, aga mis võib vaikuses taas kostma hakata.
Meditatsioon, loodus, sügav kohalolu – need äratavad selle side.
Intervjueerija: On sul mõni isiklik kogemus, mis kinnitas: see on päris?
Aleksander: Olin kord üksinda mägedes. Istusin vaikuses, kui äkitselt tekkis tugev tunne: mu ema vajab mind. Mitte mõte, vaid selge taju – nagu kutse.
Kui tagasi linna jõudsin, selgus, et just tol päeval, täpsel hetkel, ta viidi haiglasse. Me ei rääkinud, aga meie hinged rääkisid.
Intervjueerija: Kuidas harjutada telepaatilist ühendust?
Aleksander: Alusta vaikuse kuulamisest – kõigepealt enda sees.
Mõtle konkreetse inimese peale, aga mitte sooviga – vaid puhta kohaloluga.
Saada talle mitte sõnu, vaid tunnet – rahu, armastust, tähelepanu.
Märka, mida sa tajud tagasi, mitte ainult peas, vaid kehas.
Telepaatia pole infot edastamine, vaid tunde jagamine ilma vahepealse mürata.
Intervjueerija: Viimane küsimus. Kas me oleme telepaatiliselt ühendatud kogu aeg?
Aleksander: Jah, aga nagu raadio, mida me ei kuula. Iga süda on saatja ja vastuvõtja. Küsimus on: kas sa oled valmis vaikselt häälestuma, kuulama… ja usaldama?
Aleksanderi sõnad ei lõppenud, kui intervjuu lõppes. Tundus, et ka pärast vaikust jäi ruumi – tajule, mis kõlas ilma hääleta. Võib-olla see ongi telepaatia.