Jaapanlase tarkus

Kui meie turist oli külas ühes jaapani peres ja sai seda vanapaari pereelu veidi näha, küsis ta jaapanlaselt, kuidas ta küll oma naisega nii õnnelikult nii pikki aastaid koos elab? Sest vanapaar oli tõesti nagu kaks tuvikest omavahel koos.

Jaapanlase vastus talle:

“Vaata, teie seal läänes abiellute naisega, keda te armastate, aga meie armastame💗 naist, kellega oleme abielus.”

Eks kunagi oli ka siinmail sama – mehele pandi ja naine võeti ikka ja ainult vanemate tahte kohaselt. Ei mingit armastust ega isetegevust. See oligi aeg, kus inimene õppis armastama seda, kellega ta koos elas. Kui see armastamise kunst ükskord selgeks sai, siis ei tulnud enam kellelegi pähe heast peast lahku minna.

Meie ajal on kõik teisiti. Abiellutakse omaarvates suurest armastusest, mis nii sageli viib aga lahkumiseni suurest vihkamisest. Miks?

Sest enam ei õpita armastama. Sest enam ei teata, mis on armastus. Elatakse oma tunnete maailmas, mis on aga sama petlikud, kui on pilved taevas. Need on taevas mingil päeval, mingil tunnil… Ja siis neid enam ei ole.

Autor tundmatu