Pärimustarkus: „Naise energia on nagu jõgi – ta võib olla õrn ja voolav, aga suudab liigutada ka mägesid.“
Sõna “jumaldamine” on kaunis ja sügav, kuid kahjuks on selle tähendus sageli moonutatud. Tihti seostatakse seda kummardamise ja allumisega, mis tekitab paljudes naistes sisemist vastupanu. Kas jumaldada meest? Keda ja miks?
Siin peitub aga süvendatud ja kõrgem tähendus, mida paljud ei teadvusta.
Jumaldada meest – see on tema tõelise olemuse äratamine, Jumala loomine temas.
See on naiselikkuse sügavaim olemus – luua, inspireerida, tõsta.
Kui naine mõistab ja tunnetab oma jumaldamise energiat, siis puhkeb ta ise täies hiilguses õitsele. See pole kummardamine ega allaheitmine – see on loov, tõstev, eluandev jõud, mis muudab nii naise kui ka mehe tema kõrval.
Oled kindlasti kohanud naisi, kes suudavad oma kohalolu ja suhtumisega muuta mehe tugevamaks, väärikamaks, teadlikumaks. Selline naine särab, sest tema energia loob – ja mees tema kõrval tõuseb selle väe toel kõrgemale, muutudes oma parimaks versiooniks.
Naiselikkus avaldub täielikult vaid siis, kui ta tunneb ja tunnistab oma väge – võimet luua, inspireerida ja avada ilu ning sügavust ka mehes. Kui naine näeb mehes jumalat, siis ärkab temas endas jumalannalik energia, muutes kogu tema olemuse kiirgavaks ja magnetiliseks.
Jumaldamine ei ole kummardamine – see on teadlik loomine, inspiratsiooni jõud, mis äratab meis kõigis midagi kõrgemat.
See lugu kajastab sügavat pärimustarkust, mis rõhutab naiselikkuse väge, loovust, inspireerimist ja tasakaalu mehe ja naise vahel. Paljudes rahvapärimustes ja müütides on naiselikkust kirjeldatud loomise ja elu andmise jõuna, mis ei tähenda alistumist, vaid teadvustatud, teadlikku suunamist ja tõstmist.
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
Lõplik pärimustarkus:
“Naine, kes loob armastuses, äratab mehes kuninga – mees, kes näeb naises jumalannat, avab temas universumi.”
