Elus on valikuid, mis tunduvad hetkeks kasulikud, kuid aastate pärast hakkavad elama oma elu.
Nad kasvavad sõnadest suuremaks ja muutuvad õppetunniks, mis jääb…
kuni mõistad, mida sa oled loonud.
Sellest loost ei alga keegi kui pahatahtlik.
On vaid hirm ja vajadus, lootus ja mugavus.
Aga iga põhjus sünnitab tagajärje.
Ja karma ei unusta, isegi kui meie unustame.
Noormees seisis kord vanaisa ees — silmad vett täis, hääl täis palvet.
Ta palus võimalust.
„Vaid väikest tõuget,“ ütles ta.
Vanaisa andis talle usalduse.
Ja maja.
Ja oma vaikse südame.
Aastad möödusid.
Vanaisa lahkus.
Laen jäi.
Usaldus jäi… purunema.
Kui onu — vanaisa poeg — soovis nüüd kodu, mille sees elas terve sugupuu,
siis noormees ütles:
„Maksad kõik mu võlad. Ja rohkem veel. Vastasel juhul – las läheb.“
Ta rääkis seadusest.
Konsulteeris sõpradega.
Viitas õigusele.
Aga õigus ja õiglus ei ela alati samas majas.
Tema ema, kes oli juba saanud oma osa — eluaseme, mille ta pojale usaldas —
elas nüüd väikse üürikorteri nurgas.
Tema kingitus oli kadunud,
aga tema nimi oli ikka veel arvestuses,
justkui ta poleks juba andnud.
Karma on kummaline: ta ei karista karjumisega. Ta lihtsalt peegeldab.
Aastate pärast, kui noormehel endal polnud enam, kellele loota,
seisis ta taas sama maja ees.
Mitte raha pärast. Mitte nõudma.
Ta seisis seal, sest miski temas ei andnud enam rahu.
Ta ei unistanud võidust, vaid vabanemisest.
Ta mõistis: See, mida ma tegin teistele, elab nüüd minus.
See, mida ma võtsin, on võtnud minult midagi nähtamatut.
See, mis tundus õiglane, ei tundunud enam õige.
Ta palus onult võimalust — mitte maja pärast, vaid iseenda pärast.
Et heastada.
Et osaleda, mitte nõuda.
Et ehitada üles mitte vaid seinad, vaid midagi seespool.
Onu vaikis. Siis noogutas.
Mitte selleks, et midagi tagastada, vaid et katkestada karma ahel.
Sest vahel pole karma eesmärk, et me saame tunda sama valu, vaid see, et me õpime mitte seda edasi andma.
Mõistmine, mis jääb: Iga tegu on seeme. Iga südametunnistus on muld. Ja iga hing peab kord lõikama selle, mida ta on külvanud. Aga elu on armuline.
Kui me taipame, kui me muudame…
võib ka karma — nagu kõik elav — hakata uut valgust kandma.