Kaugus ja lähedus…

Kord küsis Õpetaja õpilastelt: “Miks inimesed tülitsedes karjuvad?”

“Sellepärast, et nad minetavad rahu ja on ärritunud,” vastas keegi.

“Aga milleks karjuda, kui teine on siinsamas?” jätkas Õpetaja. “Milleks karjuda, kui ollakse ärritunud? Võiks ju rääkida vaikselt.”

Ükski õpilaste vastus ei rahuldanud Õpetajat. Viimaks ütles ta: “Kui inimesed pole üksteisega rahul ja tülitsevad, siis nende hinged kaugenevad üksteisest. Selle kauguse ületamiseks peavad nad karjuma, et neid kuulda oleks. Mida suurem tüli, seda kõvemini karjutakse. Ja vastupidi, kui inimesed on armunud, siis nad ei karju, vaid räägivad väga vaikselt. Sest nende hinged on väga lähestikku. Ja kui armastus on hästi suur, siis pole vaja isegi sosistada. Nad mõistavad teineteist sõnadeta.

Nii et kellegagi vaieldes ärge laske hingedel teineteisest kaugeneda ja hoiduge ütlemast sõnu, mis kaugust suurendavad. Sest ühel hetkel võib kaugus olla nii suur, et enam ei leita teineteise juurde tagasiteed.”