Kord ühes koolis käskis õpetaja oma esimese klassi õpilastel joonistada pilt millestki, mille eest nad tänulikud on. Ja seletas, et tänulikkus või tänutunne on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või millegi saamine.
Õpilased alustasid pildi joonistamist.
Õpetaja mõtles, et kui tänulikud on need lapsed, kes elavad vaesuses. Ta arvas, et suurem osa õpilastest joonistab pildi kalkunitest või rikkalikult kaetud tänulaudadest.
Kui õpetaja Douglase joonistatud pilti nägi, ta jahmus. Douglase joonistusel oli ilmselt käsi, aga kelle käsi? Kõik klassikaaslased olid lummatud tema kuvandist.
Ja siis hakkasid õpilased ära arvama ning pakkuma, et kelle käsi võiks olla Douglase joonistusel.
“Ma arvan, et see on Jumala käsi, kes toob meie lauale toitu,” arvas üks õpilastest.
“Põllumehe käsi,” arvas teine, “sest nad kasvatavad kalkuneid.”
“See näeb rohkem välja nagu politseiniku oma, kuna nad kaitsevad meid.”
“Ma arvan,” ütles Lavinia, kes oli alati nii tõsine, “et meid ju aitavad kõik need nimetatud isikute käed ning oleme tänulikud neile kätele igasuguse abi eest, kuid Douglas joonistas neist ainult ühe.”
Kui teised õpilased töötasid oma projekti kallal, kummardus õpetaja Douglase laua kohale ja küsis, kelle käsi see on.
Douglas pomises: “See on teie käsi, õpetaja. Olen väga tänulik abi ja toetuse eest, mis minule teie poolt osaks on saanud.”
Siis meenus õpetajale, et ta oli aeg -ajalt Douglasel käest kinni võtnud, ta tegi seda sageli ka teiste lastega. Kuid kuidas see Douglasele nii palju tähendab ja selle eest tänulik nii on …
Käed rahustavad ja hellitavad, toidavad, õnnistavad, julgustavad ja peatavad meid.
Täna tänutäheks oma eluteel saadud kingituste eest abikäsi, julgustavad käsi, tervendavad käsi ja…
✒️Tundmatu autor